Passiivne tulu hoiu-laenuühistuga?

Hoiu-laenuühistu põhimõte on iseenesest lihtne: laenad talle pikemaks ajaks praeguses mõistes kõrge intressiga (10%) raha, astud selle liikmeks, HLÜ laenab su raha veel kõrgema protsendiga klientidele edasi ja investorile tiksub iga kuu intressi. Kui asi olekski niisama lihtne, siis poleks ju jõukuseks muud tarviski!

Tõsi on, et raha hoidmine on pangas praegusel ajal üks ütlemata halb mõte – intressi kui sellist pole ja mulle jääb vaid haldustasude maksmise rõõm ning võin käia aeg-ajalt meelelahutuseks piilumas, kuidas raha inflatsiooni käes sulab. HLÜ teeb sisuliselt sama mida pank, aga investorile hulga kasumlikumalt. 10protsendine tootlus tähendaks ju, et kui panen 500 eurot sisse, võtan sealt rõõmsalt kord aastas 50 eurot välja, maksan sellelt küll maksud, kuid passiivne tulu missugune! Et ma ise nõnda ei investeeri, uurisin siit-sealt targemate käest, kes on teemaga lähemalt kokku puutunud.

Kuigi nende eest hoiatatakse omajagu, ei ole õige öelda, et on olemas vaid head ja pahad nagu krimifilmis. Nii nagu iga investeerimistootega, peab paika see, et täpselt sama asja kasutades üks inimene võidab ja teine kaotab. Aga HLÜsid on mitut sorti ja nagu iga investeeringu puhul on ka siin ettevaatus omal kohal.

On traditsioonilisi HLÜsid, mis töötavad üheksakümnendatest saati probleemideta ja kus on n-ö kord majas. Siis on ettevõtteid, mis reklaamivad end HLÜna, kuid on oma olemuselt kiirlaenupakkujad ja tihtilugu on juhatuse liikmetel ka oma päris kiirlaenufirma, mida siis HLÜsse paigutatud rahaga turgutatakse. Või on hoopis mõni kõrvaläri, mille jaoks hea HLÜst raha võtta ja seda siis „investeeringuna“ esitada. Ja siis on ka ettevõtmisi, mis alustavad HLÜna, kuid ei saa mahtu kätte ja lähevad lihtsalt oma teed kõige rahaga. Rahapesu andmebüroo andmetel on Eestis praegu 33 HLÜd, neist 11 kustutatud. Tänavu ja mullu läks hingusele ka kaks Eesti Evangeelset Luterlikku Hoiu-Laenuühistut. Kuid ametnike andmetel on kaebused selles vallas haruldased.

Taustatööd on tarvis seetõttu, et seaduse järgi pole HLÜsse paigutatud raha puhul tegu tagatud hoiusega. Ehk kui asi peaks halvasti minema, siis ei pruugi investor oma raha sealt tagasi saada. Siin on suurim erinevus pangaga, sest pank peab garanteerima hoiuse 100 000 euro ulatuses.

Samuti tuleb omale selgeks teha, milline see kättesaadav intress tegelikult on. HLÜd peibutavad kuni 10-15protsendise tootlusega, aga arvestama peab seda, et riik võtab sealt 20protsendise tulumaksu omale, peale selle lisanduvad HLÜga seotud kulud, nii et oodatav tootlus tasub kainelt läbi kalkuleerida – see on tükk maad väiksem kui väljareklaamitud summa. Nii võib 10protsendisest tootlusest halval juhul vaid pool alles jääda.

Seda, et väikesed HLÜd on rahapesu andmebüroo, mitte finantsinspektsiooni järelevalve all ja neile kehtivad leebemad nõuded kui pankadele, ma suureks probleemiks ei pea – ranged nõuded ei suutnud ära hoida Dankse rahapesuafääri ega USA pankade pankrotte. Äririsk on olemas iga ettevõtmise juures.

Minust targemad investorid soovitasid vaadata HLÜ elujõulisust – kuidas nad toimetavad? Kui palju on neil liikmeid ja kas nad ikka suudavad kasvatada piisavalt mahtu, et sellest oma kulud ära katta. Kes miinusega tegutseb, on tõenäoliselt peagi turult kadunud ja halvemal juhul koos investorite rahaga. Just aktiivsus uute hoiustajate ja laenajate leidmisel on see näitaja, mis aitab hinnata, kuivõrd hästi ettevõte turul ellu jääb.

Võib küsida, et kui keegi tahab mulle maksta 10%, mis tähendab, et kelleltki teiselt võetakse veelgi suurem summa, siis kuidas niimoodi madalate intresside ajal kasvada suudetakse? Aga samas näitab kogu ühisrahastusbuum, et ju siis nõudlust on. Pean tunnistama, et ühe HLÜ riske ma piisavalt adekvaatselt hinnata ei suuda ja kuna tegu on tavaliselt kõigest paarimiljonilise bilansimahuga ettevõtmisega, mis sõltub sellest, kuidas suudetakse raha veel kõrgema protsendiga välja laenata ja siis see ka edukalt tagasi saada, siis eelistan siiski oma raha paigutada suurema mahuga likviidsematesse varadesse.