Urmas Reinsalu – meest sõnast!

Justiitsminister Urmas Reinsalu otsus muuta avalikuks notarite tulu on põhimõtteline ja otsustav samm ühiskonna läbipaistvamaks muutmisel.

Niisiis, Urmas Reinsalu – meest sõnast! Äripäev loodab, et teie sõnast algava seadusemuudatuse vormimine käib kiirelt ja efektiivselt. Veksel on välja käidud, ja meie lubame omalt poolt, et jälgime notarite tulu avalikustamise teokssaamist tähelepaneliku kaasaelamisega. Kavatseme silmas pidada, et seadusemuudatus saaks sisuline, mitte vaid linnukesena kirja. Jutt ei käi niisiis mitte üksnes notarite kogukäibe avalikustamisest – isegi see on siiamaani olnud samahästi kui riigisaladus! –, vaid majandusaasta aruande esitamisest viisil, nagu seda teevad kõik ettevõtjad: seal on kirjas kulud, tulud ja ka büroo palgasumma. Kui detailne peaks see aruanne olema, on mõistagi arutelu koht – ja arutelu võiks nüüd alata.

Seadusemuudatus eeldab toimetuse arusaama mööda ka notari staatuse ümberdefineerimist, sest nimelt senine määratlus on notarite sissetulekute ümber tekitanud vaikimismüüri, mis nende suhtes kehtivad lausa aastast 1993 ehk siis samahästi kui taasiseseisvunud Eesti algusajast alates. 

Nn vaba elukutse esindajana teevad notarid tööd “oma nimel ja vastutusel”, maksavad aga makse nagu füüsilisest isikust ettevõtjad, ning valikut, kas nende teenust kasutada või mitte, inimesel ei ole, riik kohustab seda tegema, näiteks kinnisvara ostes-müües. Avaliku aruandluse kohustust nagu ettevõtjal või ka riigiametnikul notaril ei ole. 

Hoolimata sellest, et ajakirjanduses on eri aegadel selle olukorra absurdsusele tähelepanu juhitud, pole 1990. aastate alguses valatud lobivundamendis seni ainsatki mõra märgata olnud. Alles nüüd, kui Äripäev teema taas jõuliselt uuesti tõstatas, on jää murdumise häält kuulda.

Tallinna notar Priidu Pärna on Äripäeva veergudel leidnud, et Äripäeval pole oma avalikustamisjutuga muud eesmärki kui siht rahuldada inimlikku uudishimu. Kahtlemata huvitab inimesi notarite teenistus: kui midagi nii kiivalt varjatakse, siis on, mida varjata. Kuid toimetuse siht on märksa avaram: kui inimesel pole valikut, kas seda teenust kasutada või mitte, siis on tal õigus teada, kuidas selle teenuse hind kujuneb, ning tal peab olema võimalus kujundada oma seisukoht, kas see on paika saanud õiglaselt. Pärna vastuväide, et riigil peab olema võimalus büroode tulude ja kulude tasakaalu hinnata, kuid ajakirjandusel mitte, ei sobi kokku liberaalse demokraatia põhimõtetega. Ajakirjandus ei vahenda infot ju mitte iseenda ajatäiteks, vaid avaliku huvi teenimise eesmärgil. Notarite vastumeelsust võimalikesse edetabelitesse sattumise ees võib ju mõista, kuid läbipaistvuse nõudest taganemist ei saa see ajendada.

Lätis ja Leedus suudeti taasiseseisvuse algusaja tugeva lobi tulemusena avaliku huvi vaateulatusest välja kirjutada advokaadibüroode tulud ja kulud. Eestis annavad advokaadid oma tulemustest aru nagu teisedki ettevõtjad ja me peame seda endastmõistetavaks. Äripäeva meelest peaks samasugune suhtumine laienema ka notaritele, kohtutäituritele ja pankrotihalduritele. 

Kui nad tegutsevad nagu ettevõtjad, pakuvad teenuseid ja teenivad tulu nagu ettevõtjad, siis laienegu neile ka samasugune aruandluskohustus.