Võlgu tasub ajatada

Riigikohus jättis jõusse maksuvõlglaste päevase intressimäära 0,06 protsenti, leides, et see ei ole põhiseadusega vastuolus. See on edasikaebamatu otsus, millega ettevõtjatel tuleb elada.

Äripäeva meelest tasub võlgu jäänud ettevõtjatel oma võlad ajatada, et mitte selle karmi maksuvõlglase intressimäära alla sattuda. Ajatamise korral võib nimelt taotleda graafikus sisalduvalt võlalt arvestatava intressi vähendamist lausa 50 protsendi võtta edasiulatuvalt alates graafiku kinnitamise hetkest.

Koostöö maksuhalduriga

Ehk siis: kui maksuvõlad on mingil põhjusel tekkinud, siis tasub igal juhul maksuametiga koostööle asutada ja omalt poolt head tahet üles näidata. Suhtlemine ja ilmutatud soov võlgadest vabaneda on juba pool võitu, saavutatud ajatamise kokkulepe aega juba samahästi kui terve võit: intress poole võrra allapoole saada on ju soodne tulemus. Maksuhalduril on õigus ajatamisest keelduda, aga seda mõistagi mõjuval põhjusel.

Maksuvõlglase intressi jõussejäämine riigikohtus ajas vihaseks nii mõnegi ettevõtja. Näiteks Helmese omaniku Jaan Pillesaare meelest peaks riik makse ja maksuvõlgu sisse nõudma hea tahte põhiselt ja mitte vägivallaga. Muidugi on hea, kui kõik inimesed hea meelega makse maksavad ja kunagi võlgu ei jää, aga päriselus on sellist olukorda võimatu saavutada. Päriselus jääb osa ettevõtteid osa makse riigile ikka võlgu: kas (ajutiste) raskuste, tähelepanematuse tõttu või ka pahatahtlikult.

Jah, 0,06 protsenti päevas ehk 21,9 protsenti aastas, mille riik aastas maksuvõlglaste intresside pealt teenib, on võlglase seisukohalt vaadates tõepoolest päris karm. Seda intressi on võrreldud kiirlaenukontorite omaga ja peetud liigkasuvõtjalikuks. Ettevõtjad, kes võlanõude vaidlustavad ja võidavad, saavad tagasi nii maksuvõla kui ka selle pealt jooksnud intressi, aga kui võidab maksuamet, läheb raha riigikassasse. 2015. aastal laekus sel kombel riigikassasse 7,4 miljonit eurot.

Pigem sunnimeede kui intress

Ent klassikalises mõttes ei olegi tegemist mitte niivõrd intressiga, kuivõrd karistusega maksude tasumata jätmise eest – ehk siis sunnimeetmega, mida riik rakendab nende ettevõtjate suhtes, kes pole ise oma võlgadest lahtisaamiseks midagi ette võtnud. Jah, tõsi, vahel võib võlg tekkida ka teadmatusest või tähelepanematusest, ent tegelikult on oma rahaliste kohustustega kursis olemise kohustus ettevõttel ju nii või teisiti, ja õige hõlma ei hakka keegi.

Maksuvõlglaste kõrgemal intressil on kaks positiivset külge. Esiteks ei lähe riik ehk maksuamet vaidluste korral nii kergesti kohtusse: lahingu kaotamise korral tuleb ettevõtjale tagasi maksta nii maksusumma kui ka intress. Et sellise vaidluse kaotamine võib riigile erakordselt valus olla, seda tõendab Sylvesteri ja maksuameti vaidluse näide. See läks riigile maksma pool miljardit krooni. 

Teiseks: kui maksuvõla intress oluliselt allapoole tuua, võib hulk ettevõtteid riigilt makse tasumata jättes n-ö laenu võtta. Sellega aga ei pea riik tõesti leppima.

Eelmisel aasta juhtkirjas leidsime, et maksuvõlgade intress võiks turutingimustega korrelatsioonis olla. Selle pärast on toimetusel hea meel, et tänaseks lõpule jõudnud kohtuvaidluses võeti arvesse ka kaalutlust, kuivõrd nimetatud intressimäär on turutingimuste taustal õiglane. Lõpptulemusena jäi intress küll kõrgeks, kuid see ei välista teema uuesti kerkimist tulevikus.