Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kohtutäiturite arv kujunegu vaba turu tingimustes
Kui riiginõuete sundtäitmine liigub kohtutäiturite kohustuste hulgast välja, kaob vajadus nende arvukust riiklikult reguleerida, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Äripäev kirjutas möödunud nädalal, et Eestis praegu tegutseva 44 kohtutäituri hulgas on väikseima ja suurima tulu teenijate sissetulekute vahe suisa 27kordne. Kui edukaima kohtutäituri keskmine netosissetulek ületab 20 000 eurot kuus, siis paljud kohtutäiturite bürood toimetavad ellujäämise piiril ja sellest allpool.
Äripäev leiab, et kui täiturite sissetulekus on vaatamata ühesugustele õigustele ja kohustustele nii suured erinevused, on viga süsteemis. Kui kõigile tööd ja teenistust ei jätku, ei ole vaja ka nende töökohta vägisi hoida – kohtutäiturite arvu peab paika panema tegelik vajadus.
Vajadusest täitemenetlust reformida on räägitud juba aastaid. Äripäev kutsus 2017. aasta sügisel oma juhtkirjas kohtutäiturite arvu vähendama. Möödunud aasta algul juhtis riigikohus oma otsuses tähelepanu vajadusele hinnata kehtiva täitesüsteemi jätkusuutlikust laiemalt ning otsida võimalusi kulude vähendamiseks, muu hulgas vajadusel ka kohtutäiturite arvu ja ülesannete optimeerimise teel.
Veider hübriid
Täitemenetluse efektiivsuse ja tulemuslikkuse tõstmiseks lahenduste leidmine oli justiitsministeeriumi mulluses tööplaanis ning ministeeriumis ongi valminud täitesüsteemi ümberkorraldamise esmane kontseptsioon. Muu hulgas näeb see ette ka kohtutäiturite arvu kärpimise. Küsimus on, kas täiturite arv peaks kujunema vaba turu tingimustes või peaks selle sarnaselt praeguse süsteemiga paika panema justiitsministeerium.
Eestis on kohtutäitur alates 2001. aastast veider hübriid avalikust teenistujast ja eraettevõtjast. Täiturid on riigi nimetatud, kuid tegutsevad sisuliselt ettevõtjana. Vabakutselised kohtutäiturid majandavad end võlgnikelt nõutavate tasude arvel ise, riik ei maksa täiturile palka ega vastuta tema tegevuse eest. Selline justkui kahel toolil istuv tegelane on ka Euroopas pigem erandlik nähtus.
Kui tegemist oleks tavaliste eraettevõtjatega, ei oleks põhjust täiturite sissetuleku pärast liialt muretseda. Kui tööd jääb vähemaks ja enam kõigile täitureile ei jätku, sunnib konkurents nõrgemaid kas liituma või tegevusala vahetama. Kuna tegu on riigi nimetatud vabakutseliste avalike teenistujatega, kes muu hulgas menetlevad ka riigi nõudeid, siis selline tururegulatsioon ei toimi ning täiturite arvukus on olnud justiitsministeeriumi reguleerida.
Kasule keskendunud
Justiitsministeeriumi analüüsist selgub aga, et suurema tulu nimel pööravad täiturid rohkem tähelepanu eranõuete teenindamisele ning riigi nõuded jäävad vaeslapse ossa. Seetõttu ongi küpsenud ministeeriumis ettepanek, et riiginõuete sundtäitmine tuleks anda kohtutäituritelt hoopis maksu- ja tolliameti pädevusse. Sellega kaoks ka sisuline põhjus täiturite arvu riiklikult reguleerida. Pealegi – mille põhjal otsustada, mitu kohtutäiturit on optimaalne ja kuidas teha valik – keda võtta, keda jätta?
Kui kohtutäiturite arv selgub vaba turu tingimustes, on süsteem paindlik ning võimeline vajaduste muutumisele kiiresti reageerima. Kindlasti mõjub konkurents hästi ka täiturite töö kvaliteedile. Riigile jäägu kontrolli funktsioon, et tulemuste saavutamisele keskendunud täiturid riigi sunni kehtestajana täitemenetluse reegleid ei painutaks.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.