Eestit aitas talupojatarkus, Poolal aga kiiret pole

Kaotada ei ole meil suurt midagi, kuna erinevalt Poolast ei olnud meil luksust ajada oma rahapoliitikat, me kroon oli seotud Saksa marga ja hiljem euroga. Teine positiivne faktor oli, et meil ei olnud oma panku, mida päästa. Erinevalt näiteks Lätist. Me ei pidanud laenu võtma, kuna meil olid reservid. Kärpisime eelarvet ja tõstsime makse, mille mõju kokku oli 9 protsenti SKPst. Eesti langes üheprotsendisesse puudujääki. Kui Hispaania oleks aasta varem kärped teinud, oleks neilgi kergemini läinud. Euroala inimesed peaksid paremini Eesti näidet teadma. Kõik kirjutasid Balti riikidest kui tervikust, kuid me ei ole seda. Selle tõestuseks on kas või meil käibelolev euro. Devalveerimine ei oleks olnud lahendus - me laenud on eurodes, me impordime ja ekspordime eurodes.

Poola on kõhkvel. Poola ei taha euroala kokkukukkumist, kuid ei saa ka euroalast kõrvale jääda. Kui euroala on edukas, on hästi, kuid keda hakkab turg järgmisena jahtima? Praegused olud ei ole eurole üleminekuks soodsad. Kui olukord lubab majandusriskita eurole üle minna, siis miks ka mitte. Poolal ei ole probleeme, välja arvatud ettevõtete maksubaas.

"Me ei teagi, millega me oleme liitumas," jäi õhku poolakate meelestatus euroalaga liitumises. Poolal läks kriisis kõige paremini, toetati sisenõudlust vähendades maksumäärasid, finantssektor oli tugev. Poola majanduse eduks ei ole Poola avatud majandus.