See kuhjatakse kokku ja kujundatakse sobivaks pinnaks vabaajakeskustele. Tasust pääsemine eeldab aheraine kui jäätmete taaskasutamist – ettevõtted ütlevad, et sel moel ongi nad ainet taaskasutanud.

Äripäev leiab, et Ida-Virumaal kerkivad rehepapluse monumendid – raha kulutatakse keskuste ehitamisele, mille järele vajadust ei ole, riik jääb ilma kümnetest miljonitest eurodest.

Saastetasu kogumisel on kolm peaeesmärki. Esiteks koguda maksu, millega ­uusi keskkonnaprojekte rahastada, piirata aher­aine ladestamist ja leida aherainele uus rakendus. Praegusel juhul aga ei täideta neist ühtki.

Esiteks jääb saamata maks. Teiseks ladustatakse aheraine endiselt – olgugi et veidi teisiti kui tavaliste aherainemägedena – ja kolmandaks, aherainele ei leita sisulist rakendust.

Kaevandusettevõtted ja kohalikud omavalitsused väidavad küll, et aherainele on keskuste loomisega on antud lisaväärtus – taaskasutus, mis taaskasutus. Sellega paistab Eesti Energia motomäe koha pealt nõustuvat ka keskkonnaamet, VKG kavandatav püramiidide ala ootab veel riigi seisukohta.

Äripäeva kummastab riigi selline seisukoht. Nimelt ütleb keskkonnatasude seadus, et jäätmete pealt saastetasude maksmisest pääsetakse siis, kui jäätmeid taaskasutatakse. Taaskasutamise defineerib omakorda jäätmeseadus, mille järgi on taaskasutus “jäätmekäitlustoiming, mille peamine tulemus on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks sellel otstarbel kasutatud“.

Küsimus aga on, kas üldse mingeid materjale “muidu oleks sellel kasulikul otstarbel“ ehk vabaajakeskuste ehitamiseks kasutatud. Otsest tarvidust nende rajamiseks õigupoolest ju ei olnud: enne oli aheraine kui probleem ja siis mõeldi selle juurde vajadus rajada Ida-Virumaale vabaajakeskused. Kaevandajad tunnistasid Äripäevale ise ka, et kui saastetasudest ei pääseks, siis nad aher­ainemägesid parkideks ei kujundaks.

Jokk-skeem on seda küünilisem, et mõlemad osapooled on riigi omanduses: Eesti Energia ehitajana ja keskkonnaamet heakskiitjana. Riik petab skeemitades iseend.

Äripäev ei väida, et need keskused Ida-Virumaal oleks halvad. Ehk annavad pargid tõesti piirkonnale omanäolise ilme ja meelitavad sinna turiste. Kas kohalikud selle taevast kukkunud võimaluse enda kasuks tööle panna oskavad, sõltub juba neist.

Aga peaküsimus on siiski viisis, kuidas need turismiatraktsioonid tekkinud on. Ja veelgi enam – mille arvel? Laekunud (antud juhul küll laekumata) saastetasud lähevad otse Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarvesse, mille abil käivitatakse uusi keskkonnaprojekte. Selmet välja mõelda vajadust vabaajakeskuse järele, oleks mõni keskkonnaprojekt olulisem ja kokkuvõttes kogu Eestile kasulikum.

Pealegi, kui riik praegu sellise taaskasutuse tõlgenduse heaks kiidab, mitte ei sõnasta seadust selgemini, siis hakkavad kaevandajad ka edaspidi nuputama, kuidas aher­ainet nii primitiivsel moel “taaskasutada”. Tekib küsimus, kui palju püramiide Eestisse mahub.

Autor: 1185-aripaev