Arvatavasti oli see „Väsimuse võitmise“ kõnes esimene kord üleüldse, kui Ansip sõna „empaatia“ kasutas. Kui kõne üldine toon oli muidu üsna ansiplik (ma ajan õiget asja, aga sellest ei saada kahjuks alati õigesti aru), oli viitamine iseenda tundepuudulikkusele midagi, mida vähemasti lai publik Ansipilt ei oodanud.