Sarapik: jalgrattureile pole eraldi teid vaja

Üksteisega mitte arvestamine, hoolimatus kaasliiklejate suhtes ning tugevama õigusega olukordade lahendamine meenuvad esimeste näidetena, mis häda teevad. Selline suhtumine ei puuduta seejuures ainult jalgrattureid, vaid nii jalakäijaid, uisutajaid, kepi- ja muidu kõndijaid ning teisigi. Omavahel läbisaamist ei pea harjutama mitte ainult suunal „mootorsõidukijuhid vs teised“, vaid ka eelpoolnimetatud liikumisviiside harrastajad.

Kergliiklusteedesse on meil viimase kümnendi jooksul raha investeeritud palju. Sellel liiklemise kultuur samas ei ole nii hästi tuld võtnud. See tähendab, et kogu teed enda alla võtvast suhtumisest „mul on siin õigus liigelda“ võiks kunagi saada „mul on siin õigus liigelda, aga ma pole siin üksi“ ehk õigusega kaasneb ka kohustus tagada liikluse sujuvus, mitte seda takistada. Ehk näiteks, lapsevankriga trenni tegemise teel jalutamisel tuleb arvestada kas teistega või siis neilt kaasnevate arusaamatute pilkudega, kui jalgu jäädakse.

Tee ehitamisest on meelsuse pööramine samas oluliselt keerulisem, sest harjumuse ümber pööramine nõuab enam aega ega paista sarnaselt silma kui värske asfalt metsa vahel. Ehk see on vähem atraktiivne ka taristu tellijale - sellel ei saa sarnaselt uue teega linti läbi lõigata.

Teiseks eeldab ka liiklejatelt nn omaosalust – olukorra parandamiseks tuleb ise tuima järjekindlusega eeskuju näidata, hoolitseda lisaks enda turvalisusele ka teiste heaolu ning liikluse sujuvuse eest. Ka siis, kui taas on keegi hoolimatu vihale ajava manöövri teinud.

Samas saab lihtsalt ka kohe olukorda parandada – näiteks nii laste ja harrastajate erinevatesse trennirühmadesse, kui ka kooli vastavates tundides lisaks tehnika õpetamisele ka liikluskultuuri temaatika lülitada. Lapsevanem saab huvi tunda, kas see nii ka on, sest lisaks elementaarsele viisakusele aitab see ka võsukese tervist hoida.

Mis taristusse puutub, siis linna rattasõbralikumaks muutmiseks polegi ratast vaja leiutama hakata, vaid vaadata maailma rattasõbralikumates linnades ringi, millest päriselt kasu on. Palju ideid saab näiteks ajakirja Bicycling juulinumbrist, mis näitab USA metropolide näitel linnade kaherattaliste sõbralikumaks muutmist. Meil levinud nipp niigi kasvava liikluse all ägisevale sõiduteele ühe äärekivis lõppeva lisaraja juurde maalimine ei ole seejuures selleks viis, vaid raharaisk.