Mulle on mitmel korral esitatud küsimusi nõukogu kui aktsiaseltsi juhtimisorgani kohta ja kaheldud selle vajalikkuses üldse. Tihti on tegemist kolme (või koguni ühe-kahe) inimese aktsiaseltsiga, mille aktsiakapital näiteks 100 000 krooni; kõik kolm aktsionäri kuuluvad ka juhatusse; äriseadustiku § 318 järgi peab nõukogul olema vähemalt kolm liiget; sama säte ütleb, et nõukogu liikmeks ei või olla juhatuse liige ja et nõukogu liige ei pea olema aktsionär. Nõnda siis küsitaksegi: «Miks meil peab olema nõukogu? Kui nõukogu liige ei või olla juhatuse liige ja ei pea olema aktsionär, kas siis mitteaktsionäridest nõukoguliikmed hakkavad andma juhatusele korraldusi seltsi juhtimisel äriseadustiku § 317 kohaselt?» Naljaga pooleks olen soovitanud, et nõukogu liikmeteks võib ju valida perekonnaliikmeid ja olen hoiatanud, et ämmasid igaks juhuks nõukogusse ei valitaks... Küsimuse võiks ju lahendada ka nii, et nõukogu liikmeiks valitakse inimesed lihtaktsionäride hulgast, kes pole üldse asutajad ja võivad omada ka teiste aktsiaseltside aktsiaid. Igal juhul on selline lahendus seotud ühelt poolt teadmatuse ja teiselt poolt põhjendamatu riskiga.

Seaduseandjad on põhjendatult arvanud, et aktsiaselts on suur kapitaliühing, mis nõuab kollektiivset juhtimist. Kuid Eestis praegu valitsevate äri- ja majandustingimuste tõttu muutub nõukogu kui juhtimisorgani vajalikkus küsitavaks. Nähtavasti tuleks äriseadustikku teha vastav muudatus, mis puudutab nõukogu olemasolu üldse.

Esiteks peaks sätestatama, et nõukogu moodustatakse vaid siis, kui aktsiakapitali suurus on näiteks mitte väiksem kui üks miljon (või kümme mln) krooni. Teiseks tuleks osaühingu nõukogu moodustamine üldse ära jätta või suurendada selle ühingu vormi puhul osakapitali määra, mil nõukogu tuleks moodustada. Kolmandaks võiks nõukogu loomise nõue puudutada vaid aktsiaseltse, milles riigi osalus on üle 50% aktsiakapitalist. Nõukogu oleks sellisel juhul valitsuse vajalik käepikendus.