Hindrek Meri toob võrdluseks välja RASi Liviko 1994. aasta keskmine palga, mis oli ca 6500 krooni.
Heido Vitsur on sunnitud möönma, et maailmas on suurkorporatsioonide juhtide palgad kõige kõrgemad, muidugi kui välja jätta need, keda on vaid üks -- kuulsaimad lauljad, rallisõitjad, poksijad jt.
«Liviko nende korporatsioonide hulka muidugi ei kuulu,» sõnab Vitsur. «Eestis tuleks kõne alla Eesti Energia, Eesti Merelaevandus, Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee, kus reeglina ongi palgad kõrgemad, kui mistahes ametniku palgad.» Kui Eesti president saab palgapäeval koos esinduskuludega 20 000 krooni, siis riigiaktsiaseltsi tippjuht teenib täna tunduvalt rohkem.
Samas leiab hiljuti Eesti Kütuse haldusnõukogusse määratud Vitsur, et viis, kuidas praegu haldusnõukogud määravad ettevõtete juhtidele palku, on pretsedenditu. «Maailmas esitavad riigiettevõtted oma tulude-kulude bilansi ja eelarve valitsusele, kes esitab nad parlamendile,» lausub ta, olles riigikontrolöriga nõus, et täna esineb Eestis riigiettevõtete juhtide palkade suhtes liialdusi.
Riigikontroll ei soovi oma töös piirduda vaid riigiettevõtete juhtide palkade jälgimisega, tema valvas silm peab ulatuma kogu eelarveraha kulutamise otstarbekuseni.
«Kõige värskem näide on rublatehing, mis oli üks tõsisemaid ja objektiivsemaid asju,» tuleb Hindrek Meri päevakajalise teema juurde. «Seda küsimust ei tuleks üle dramatiseerida, et vaene Mart Laar või vaene Siim Kallas, sellele küsimusele on vaja lihtsalt punkt panna,» ei ole Meri nõus väitega, et rublaafääri ülestõstmine on poliitiline samm.
Meri ei pelga avaldamast ka oma isiklikku seisukohta selles küsimuses. «Rublade müügis polnud Eesti riigi suhtes midagi halba, kuid neid ei oleks pruukinud selliselt maha müüa kui kaupa,» leiab ta. Riigikontroll on senini seisukohal, et rublade müük kommertspankade kaudu oksjonil oleks majanduslikult kasulikum olnud.
Kuigi mitte kõigi riigikontrolli reidide tulemusena ei selgu midagi kriminaalset, tunnistab riigikontrolör, et majanduskuritegude eest määravad kohtud suhteliselt leebeid karistusi. «Põhjus võib olla selles, et kõik materjalid ei jõua alati kohtusse,» otsib ta põhjendusi.