Sisegolfiklubi on alati suvine

Eelmise aasta detsembris avati endises Tallinna helikassetitehase ruumides Lohu tänaval sisegolfi klubi.

Tõsimeelne palli auku veeretaja saab seal talvel ununema kippuvat löögitehnikat lihvides end suveks ette valmistada. Lihtsalt harrastaja naudib aga sundimatut klubiõhkkonda. Et klubis meeldivalt lõõgastuda, on vaja elementaarset huvi golfi vastu, mõistvat abikaasat ja loomulikult keskmisest paksemat rahakotti.

Esimese külastuse võiks ette võtta koos klubiliikmest tuttavaga. Sel moel elatakse klubi atmosfääri sujuvamalt sisse. Kui aga tutvusringkonnas klubiliiget pole, on esimene kord mugavam tulla hea tuttavaga, et alul tekkida võivat üksindustunnet vältida.

Sisegolfi klubi leidmine on piisavalt lihtne, kui teada Akadeemia teelt ära keeramise kohta. Selguse huvides võiks esimene suunamärk juba seal olla. Edasi aga annab Masters Golf Club'i teeviit kõigist suunamuutustest õigel ajal teada.

Helikassetitehase väravast sisse sõitnud, ei pea autole kohta otsima. Kahes reas mahub maja ette lahedalt kolmkümmend sõidukit, ruumi on ka külgedel. Sama avar on klubi ka seestpoolt. Esimene pilk peatub rohelisel seinal, mis esiotsa tundub harjumatu. Kõrgemal silmapiirist läheb roheline järk-järgult siniseks, mis mõjub talvisel ajal kosutavalt. Kõrged laed ja hästi liigendatud ruum ei anna mõistatada, kui palju inimesi tegelikult klubis viibib.

Klubis on kaks suuremat ja kaks väiksemat saali kokku 25 löögikohaga. Üheaegselt saab segamatult tegutseda kuni 30 mängijat. Iga päev on klubis tööl ka nõuandja, kes abivajajaid juhendab.

Klubi baari hubased korvtoolid ja muretu õhkkond sunnivad unustama kõik, mis jääb väljapoole klubi seinu. «Siia võib end unustada, jälgid teisi, viskad nalja, ega märka aja kulgu,» tunnistavad klubi liikmed.

Televiisori kõrval annavad klubi stiilsusest tunnistust golfiteemalised videokassetid.

Klubiga ühineda soovija ei pea olema enne golfi mänginud. Ligi kolmandik 110st liikmest on saanud algõpetuse klubis. Kaks päeva nädalas juhendab soovijaid elukutseline õpetaja Riku Soravuo Soomest, esimesed sammud võib teha ka iseseisvalt. Soolisi ega vanuselisi piiranguid klubiga liitumiseks pole. Kuni 10aastasi lapsi ei soovitata aga kaasa võtta. Lapsed vajavad siiski emotsionaalsemat tegevust.

Kuigi iga enesest lugupidav golfimängija kasutab isiklikku varustust, saab klubi liige vajalikku ka laenutada. Mängijate sõnul nõuab elementaarne golfivarustus 4000 krooni, kasutatud varustuse võib osta poole odavamalt. Kuid on ka golfikeppe, mis maksavad 9000 krooni, täpsustavad mängijad.

Kuigi tundub, et golfipalli tabamine on imelihtne, kipuvad esimesed löögid pallist mööda minema. Tasapisi enese vigade kallal mõtiskledes tajud, millist täpsust ala nõuab.

Lisaks avalöögi harjutamisele on päris algajale paslik ka palli auku veeretamise ehk putting'u õppimine. Väljakul on õigele maastikumurule iseloomulikud vormid ja nii ei veere pall ka meetri või kahe kauguselt otsejoones auku.

Tõsistele harrastajatele on mõeldud löögipaik videokaameraga, mis tegevuse salvestab ja pärast analüüsida aitab. Eraldi ruumis saab harjutada lööki üle liivariba. Tänapäevane tehnika võimaldab mängijatel aga ka toast väljumata viibida tõelisel väljakul. Simulaator fikseerib löögi tugevuse ja suuna ning ekraanil on näha palli lend tõelisel väljakul. Arvuti aga annab ekraanile tulemi, kui kaugele pall löögist lendas ja kui palju ideaalsest trajektoorist kõrvale kandus.

Pärast esimest kokkupuudet golfiga jäävad mälestuseks väsinud selg ja rakkus käed. Seetõttu vajavad mängijad kinnast.

Riietusest on kirjutamata reegliks kanda lühikeste varrukatega golfisärki. Sellel on ka praktiline otstarve, hallis on soe, nii et saapadki tuleks vahetada mugavamate jalanõude vastu.

Kui sisegolfihalliga norida, siis annab selleks praegu põhjust spartalik riietusruum.

Pesemisvõimalus küll on, kuid mehed ja naised peavad ruumi kasutama kordamööda. Sauna ehitamine on lõppjärgus, selle eesruumi on plaanitud piljardilaud.