17. märts 1996
Jaga lugu:

Metsad ja mehed ihalevad tselluloosi

Talupidaja Johannes veere-tab laiade väravate vahelt sisse värvilistesse lintidesse mähitud männipalki. Orkester mängib, rahvariietes neiud tant-sivad ja ärimehed ning poliitikud plaksutavad käsi -- paberi- ja tselluloositööstus on Eestis sisse saanud uue hoo.

Eestis on nii palju metsa ja metsatööstusele pühendunud inimesi, et hädasti kuluks ära üks korralik puidutöötlemis-kompleks. Ühiskondlik valmisolek enneolematu investeering võimalikuks teha on samuti olemas. Praegu liigub ringi mitmeid sellesisulisi projekte, mille rakendumine tooks kaasa hulganisti positiivseid muutusi.

Esiteks kaasneksid sellega sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvad investeeringud, mis virgutaks tublisti kohalikku majandust. Tööd saaksid ehitajad, metsade ülestöötajad, paberitööstuse spetsialistid ja lihtsalt riigikodanikud. Viimastelt kogutavatest maksudest saaksid lühikese ajaga oma arengus suure sammu edasi astuda kohalikud omavalitsused. Tunduvalt paraneksid infrastruktuurid.

Teiseks ei peaks metsamehed nuputama, kas ja millal saab puitu välismaale müüa. Tekib võimalus sõlmida kohalike tootjatega pikaajalisi lepinguid, mis omakorda stabiliseerib metsaäri.

Kolmandaks saaksid kohalikud paberitarbijad hoida kokku raha, mis muidu kulub kallima paberi hankimisele välismaalt ja selle transportimisele Eestisse. Siin toodetud paber oleks tänu odavamale tööjõule kindlasti põhjanaabrite toodanguga konkurentsivõimeline.

Neljandaks, mis ilmselt kõige tähtsam, julgustaks suure tselluloosi- ja paberitööstuse käivitamine veel kümnekonna suurprojekti realiseerimist Ees-tis. On ju veel piisavalt vald-kondi, mis võiks investoreid huvitada. Kahtlemata tõstab see kõrgemale riigi maine ja parandab kodanike heaolu.

Toimetuse arvates on kõige selle õnnestumiseks vaja kindlameelset, kasumit taotlevat investorit, olgu see siis Kanadast, Soomest või mujalt. Mingil juhul ei tohiks osalust pakkuda riigile. Riik kipub moodustama poliitiliste tuulte käes visklevaid nõukogusid ja kasutama eurolaene, mis lõppkokkuvõttes panevad ettevõtte kiratsema.

Riigi osa sellistes projektides peaks piirduma sellega, et poliitikud maalivad investoritele võimalikult atraktiivse pildi Eesti võimalustest ja hoolitsevad, et asjaga seotud ametkondades oleks projekti käivitamiseks loodud võimalikult roheline tee. Ametnikud, teadagi, võivad ennast väga kergesti ettevõtjaks pidama hakata, kui suured rahad mängu tulevad.

Millise toodanguga metsatöötlemiskompleks välja võiks tulla, see nõuab eraldi arutamist. Kas tootmine piirdub vaid tselluloosiga või hakatakse lisaks tegema ka paberit, see sõltub ilmselt meie siseturu ja maailmaturu suundumustest. Praegu paistab nõudlust olema nii paberile kui tselluloosile

Eesti vajab tselluloosi- ja paberitööstuse arendamist, vaatamata asjaolule, et see ahistaks puidueksportijaid ja paberiimportijaid. Laiemas plaanis leiavad nemadki, et sellest on meile kõigile kasu.

Jaga lugu:
Hetkel kuum