24 märts 1996

Infoühiskond saabub Eestisse juba nelja aasta pärast

Vastab arvutifirmade assotsiatsiooni president Kaido Saarma

Ma tsiteeriksin selle peale konverentsil esinenud Marju Lauristini: küsimus ei ole sinna minemises või mitteminemises, küsimus on olemises või mitteolemises. Me kas läheme sinna või meid kistakse sinna.

Kuigi oma igapäevases töös ei tajuta arvuti kasutamist või mittekasutamist, muutuks töötamine ilma arvutita väga raskeks. Samamoodi on ka selle küsimusega.

Tiigrihüppe abil müüakse ainult müüti, mida on võimalik kasutada infoühiskonna liikumapaneva jõuna. Sealjuures ma ei mõista hüppe all ainult Eesti koolide komputeriseerimist, vaid kogu Eesti komputeriseerimist tervikuna. Paljalt koolide komputeriseerimine oleks minu arust äärmiselt kitsarinnaline tegevus.

See oleks umbes sama, kui hakkaksime Kalevi korvpallimeeskonna liikmetel arendama välja hüppeliigeseid. Nad oleksid küll väga head hüppajad, kuid kui nad ei oskaks palli põrgatada, mis sellest arendamisest siis kasu oleks.

See on väga hea küsimus, kuid ma arvan, et praegu ei tea sellele küsimusele õiget vastust mitte keegi. Minu arust on see mõnes mõttes võrreldav elektri kasutuselevõtuga. Ka siis ütles keegi kindlasti, et nurgas tossav õlilamp on parem kui elektrilamp.

Samas ei hakka koduperenaise kööki jõudnud arvuti küpsetama tema eest kooke või valmistama hommikusööki. Aga küll võib arvuti aidata seda mitu korda efektiivsemalt teha. Sama asi kehtib ühiskonna kui terviku puhul.

Uue ajastu poolt pakutavad võimalused ei too endaga iseenesest kaasa mitte midagi. Neid võimalusi tuleb ära kasutada. Kõik eluvaldkonnad peavad suutma muutuda efektiivsemaks. Rääkides sellest, kui kaua see aega võiks võtta, siis oleneb see sellest, kui tõhusalt tegutseda. Esimesi silmnähtavaid märke võib ilmselt täheldada 3--4 aasta pärast. Mõnes mõttes oli konverentsil seega protsesse kiirendav mõju. Nüüd peaks üksteise agiteerimise aeg mööda saama ja oleks aeg hakkata tegutsema saavutatava nimel.

Hea näitena võiks tuua kasvõi koolilapsed, kellest mõned on päriselus nii-öelda nohikud, aga internetis ringi surfates räägivad nad hämmastama panevat julget teksti.

Koolilaste füüsiline vorm võib arvuti taga istudes nõrgaks jääda, neil ei teki spordtegemise harjumust. Samuti võib madalaks jääda sotsiaalne kompetentsus. Peamine oht on ikkagi selles, et ei juhtuks nii, nagu juhtub ulmekates, kus inimese pea on neli korda suurem kui keha.

Jah, see on võimalik, kuid selleks tulebki eelnevalt luua vajalik seaduslik baas ja eetika koodeks, millega antud küsimusi reguleeritaks. Antud protsessid on ilmselt meil juba käivitumas.

Seda võis märgata konverentsil, millest osavõtjate seas oli ju tegelikult suhteliselt vähe erialainimesi. Külla aga oli seal mitmeid riigikogu liikmeid, ministreid ja ametkondade esindajaid. Arusaadav on, et üks võimalus liiklusõnnetusi vähendada on alates homsest kõik autod ära keelata. See aga ei ole ju teostatav.

Kui Ameerika Ühendriike tabas kullapalavik, siis kes said rikkaks? Kas need olid kullakaevajad? Ei olnud. Need olid kullaotsijate teenindajad: müüjad, kaupmehed, oskustöölised. Samamoodi on nüüdki. Arvutibisnisi marginaalid ja tasuvus langeb pidevalt. Teenima hakkavad ikkagi infrastruktuuride ja telemultimeediaga seotud firmad. Ei ole tähtis see, kes on suur või väike, loeb see, kes on kiirem. Kui mul oleks vaba raha, siis ma investeeriks selle telekommunikatsiooni valdkonda.

Siin seisab asi puhtalt eestlaste juhtimisoskuste taga. Hea näitena võiks tuua Eestiga sarnase Iirimaa, mille elektroonikatööstus on riigile toonud arvestatava kõrgtehnolooglise riigi maine.

Muidugi ei saa siin asju võtta üks ühele. Kuid kui Eesti suudaks saada osaks rahvusvahelisest tööjaotusest, siis võiks siin üsna hästi ära elada. Kui võtta kasvõi seesama mobiiltelefon, siis tema hinnast moodustab aparaat ise ainult ühe kümnendiku, kõik ülejäänu on inimeste oskused ja teadmised.

Eesti peakski hakkama püüdma müüa oma oskusteavet. Olen veendunud, et raha taha ei jää ükski idee kunagi kinni. Praegu on Eestis ainult üks tõsiselt võetav elektroonikatööstuses tegev ettevõte -- see on Elqotec. Eestlaste roll selle tehase juures seisneb erinevate osade tinutamises üksteise külge. Juhul kui eestlastel õnnestuks aga oma teadmiste ja nende müümise taset tõsta, võiksid nad hakkata müüma oma insenerioskusi.

Kui Elqoteci-taolisi tuleks siia kümneid, saaks insenerioskusi müüa juba arvestataval tasemel. Eeskuju võiks võtta neljast tiigrist Kagu-Aasias, kus investeeritakse palju raha inimeste oskusteabe tõstmiseks.

Seal ei õpetata ainult, kuidas mingit osa senisest paremini teise külge tinutada, vaid keerulisi operatsioone.

Tasuta lõunaid ei ole maailmas kusagil olemas. Ja siin kerkibki järjekordselt üles enese müümise oskus. Positiivse näitena võiks siinjuures tuua Eesti Telekomi peadirektori Toomas Sõmera, kes on toonud Eesti telekommunikatsiooniärisse 700 miljonit krooni. Küsisin talt, kas keegi on kunagi teada tahtnud, kuidas ta selle raha siia tõi. Ta vastas, et ega eriti ei ole küll. Samas on telekommunikatsiooni baasstruktuur tööle saadud.

Negatiivse näitena võiks tuua lätlased, kes panid koolide tarbeks üles palju IBMi arvuteid. Kuid need arvutid ju vananevad ja praeguse arengutempo juures peaks neid iga paari aasta tagant vahetama. See aga nõuab uusi täiendavaid vahendeid.

Hetkel kuum