Metsa nõiaring

Hiljuti antud intervjuus seadis Eesti suurima metsavaruja, ASi Mets ja Puu tegevdirektor Anders Kondrup kahtluse alla uue tselluloositehase rajamise idee. Loogika on rabavalt lihtne. Kui eelmisel aastal raiuti Eestis 4 miljonit tihumeetrit metsa, millest ümarpalk ja paberipuu kokku moodustasid 2,5 miljonit, ei jätkuks puiduvarudest tehase vajadusteks. Seda eeldusel, et ehitatav tehas vajaks aastas 1,5 miljonit tihumeetrit puitu.

Kui juba tehas rajada, peab ta olema konkurentsis püsimiseks piisavalt suur, kinnitavad kõik projektiga seotud osapooled. See tähendab, et tselluloositehas vajab vähemalt 1 miljon tihumeetrit paberipuud aastas. Metsaameti arengunõunik Ants Varblane kinnitab, et see on aasta jooksul riigimetsast raiutav kogus. «Kogu riigile kuuluv mets peaks sel juhul minema tehasele toormeks,» lisab ta.

Varblase sõnul ongi see põhjus, miks paljuräägitud tselluloositehase ehitamise ideest kaugemale jõutud pole. Riskantne on panna riigimets sõltuma ainult ühe ettevõtte käekäigust. «Rohelise tee võib anda ainult sellisele projektile, kus nähakse ette ka puidu sissevedu,» väidab nõunik.

Arvestuste kohaselt võiks aastase raiemahu kahekordistada, seab majandusministeeriumi tööstuspoliitika osakonna peaspetsialist Elmet Soosalu kahtluse alla väite toorme nappusest. Ants Varblase sõnul on aga tegemist ainult teoreetilise arvestusega.

Kindlasti arvestavad tselluloositehase projektide autorid ka erametsa omanike puiduga. Ent erametsale ei saa anda riigi garantiid, mis on tehase rajamise eeltingimuseks.

Kokkuvõttes on idee suletud ringis. Metsatööstus vajaks tselluloositehast, et mitte sõltuda Skandinaavia kontsernidest, tehas aga vajab puitu rohkem, kui riik tagada suudab.