Agressori tankid veerevad stoilise rahuga Tallinna poole. Siit-sealt põõsastest kostub üksikuid vintpüssilaske. Eemalseisva talutare nurga taga täriseb automaat. Kilomeeter eespool kihutab parlamendisaadiku täistuuridega ametiauto, et viimasel hetkel jõuda Muuga sadamast lahkuvale laevale. Taevas pikeeriva vaenlase hävituslennuki piloot vaatab muigega eestlaste totaalkaitset natuke pealt ja pöörab otsa Lõuna-Eesti poole, kus Tartu lennuväljal on juba omad ootamas.
Eesti riigikaitse seisukohalt oleks kõige arukam likvideerida kaitseministeerium ja koos sellega üldine sõjaväekohustus. Kaitsekulutusteks ettenähtud rahaga, mida siiani pole just kõige mõistuspärasemalt kasutatud, tuleb formeerida siseministeeriumi alluvusse löögijõud, mis on saanud parima võimaliku koolituse maailma vastava ala spetsialistidelt ja varustatud korraliku, mobiilse relvastusega.
Lisaks on tarvilik luua tugev politsei, toll ja piirivalve, kes tagaks igapäevase korra riigis. Kaitseliitu peaks rahastama sedavõrd, et see suudaks hoida kontrolli kohtadel ja arendada vabatahtlikkuse alusel isamaalist kaitsetegevust ning vastavasisulist noorte väljaõpet.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ilmselt on NATOga liitumise tulemuslikkuses kahtleva Tiit Vähi valitsuse üksmeelne plaan kahekordistada kaitsekulutusi püüd meie lonkava ja logiseva totaalkaitse tegelikke probleeme kuidagimoodi rahaga kinni mätsida. Selle asemel, et toetada ühte halba -- põllumajandust, asutakse toetama veel halvemat stiilis «küll meie teame, mida rahvas tahab». Rahvas aga ei koosne ainult noortest peredest ja pensionäridest, vaid ka maksumaksja- test ja valimisõigusega kodanikest.
Totaalkaitse võimalikkus on Eesti Vabariigi enda poolt juba ammu maha mängitud. Korruptsioon, seadusandluse puudulikkus ja pidev vassimine võimukandjate poolt on tekitanud olukorra, kus kodanikel puudub oma riigi vastu usaldus. Tuhanded noored on redus kaitseväkke kutsumise eest mitte sellepärast, et nad on laisad või halvasti kasvatatud, pigem ikka seetõttu, et kaitsejõududes valitsevad korralagedus, dedov?ina ja raiskamine. Uskuda, et rahaga siin midagi muudab, on naiivne.
Samas on avalik saladus, et ka paljud jõukamad riigikodanikud ei usalda oma riiki, kantides raha halvemateks päevadeks välispankadesse. Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Olev Raju on öelnud Äripäevale: «Võib-olla just hirm Venemaa ees sunnib eestlasi välismaa pankades arveid avama, seda ma ei tea ja see pole minu asi. Kuid arveid on palju ja laialt. Jutt on miljarditest kroonidest.»
Parim julgeolekugarantii Eesti jaoks on suured investeeringud nii läänest kui idast. Coca-cola, Shelli, Lukoili ja Gazpromi kohalolek Eestis kaitseb meid tublisti paremini kui Iisraeli automaate padja all hoidvad ja pidevalt oma noori alluvaid terroriseerivad seersandid.
Iga normaalne inimene saab aru, et riiki on vaja kaitsta. Eesti hetkeseisu ja võimalusi arvestades ei piisa isamaalistest ilukõnedest ja kaitsekulutuste laussuurendamisest. Maksumaksja raha peab leidma sihipärase kasutamise ja valitsusel tuleb sisevaenlaste otsimise asemel tõsisemalt tegeleda lähinaabritega. Muidu võib kriisiolukorras tõesti juhtuda, et mehed ei tea, kas nad valavad verd Eesti Vabariigi või Tiit Vähi ja Andrus Ööveli eest.