Turupetturitele kriips peale

Eesti valitsus on hulljulge. Valitsuse kukkumiseks jäi väheks teda seestpoolt lõhestanud kaitsetollidest, nüüd kavatseb ta visata kinda turgudele, kes aga on enda külge kinnistanud sadu tuhandeid tarbijaid.

Turgude reguleerimise määruse vormis olev vaenukinnas liigub praegu kooskõlastusringidel. Määruse sisu hakkab pärast esimest kulmukortsutust (ikkagi ettevõtluse piiramine) aga tunduma üsna sümpaatsena. Paneb ju valitsus määrusega paraja põõna kõikvõimalikele Vovadele-Galjadele, kes kaupluse esiukse kõrval maksuvabalt kuskilt althõlma hangitud produkte müütavad. Valitsuse administratiivsed meetodid olukorras, kus kõigile turul osalejatele pole tagatud võrdsed võimalused, on õigustatud.

Karmimate piirangute kehtestamine turu- ja tänavakauplejatele oleks pidanud toimuma juba ammu. Valitsuse jaoks ületas turgudel toimuv taluvuspiiri alles selle aasta juunis, mil moodustati ametkondadevaheline komisjon, et turukaubandusele päitseid pähe panna. Seni on turgude töö reguleerimine olnud kohalike omavalitsuste pärusmaa. Ent turukauplejatelt laekuv ettevõtluse tulumaks ja käibemaks on ju keskvalitsuse ehk riigieelarve koostisosad. Õhku ehk petturite tasku on aga tänaseks lennanud maksmata maksude arvelt sajad miljonid kroonid. Seega on ka keskvalitsuse ametnike soov tungida kohalike omavalitsuste töömaale põhjendatud, liiatigi veel, kui viimased pole oma tööga hakkama saanud.

EMORi uurimuse järgi käib enim tarbijaid turul hankimas enda või pere tarvis tööstuskaupu. Tarbija seisukohalt lähtudes on õige keelustada turul garantiid nõudvate uute tööstuskaupade müük ning teha sellega rohkem ruumi nn second hand-kauplemisele. Näiteks võib tõesti osta turult poega võrreldes umbes 20% odavam uus, nn first hand made in Tai lastekombinesoon. Samas aga, kas tasub see 20% odavam hind ära riski, et teisel kandmispäeval varrukas kombinesooni küljest ära kukub ning turumüüja teie kaebuse peale ainult virilalt naeratab.

Kindlasti areneb Eestis välja second hand tööstuskaupade müügivõrk ning üks selliste kaupade turustamiskoht peaks just olema turg. Täna on aga see mujal maailmas äärmiselt levinud ning ka suhteliselt tasuv kaubandusharu Eestis veel põlu all. Põhjuseid on siin mitu.

Olulisim neist on eestlaslik psühholoogiline tõrge, ikkagi kuidagi nagu häbi on minna second hand rõivakauplusesse. Samas teiselt poolt pole ka veel tarbimise ring hakanud normaalselt pöörlema ning kasutatud asjade pakkumine on suhteliselt kesine. See tendents on üldine, veel pole kuigi palju müügikuulutusi näiteks paari aasta vanustele autodele, harva kohtab müügil kasutatud olmetehnikat jne.

Turult ostmine on paljuski põhjustatud endisest ajast pärit müüdist, kus kõik oli turul parem ja odavam. Ent tänapäeval on konkurents jaekaubanduses sellisel tasemel, et hinnad ei tõuse oluliselt ilmselt ka pärast turgude töö reorganiseerimist.

Hulljulgele valitsusele tahaks turgudega rammu katsumisel jõudu soovida. On üsna tõenäoline, et valitsus puht alalhoiuinstiktist tulenevalt määrust enne kohalikke valimisi ei kinnita. Ent pärast valimisi loodetavasti jäävad Eestis ära Lätis turgude tegevuse piiramisega kaasnenud massimiitingud.