4. september 1996
Jaga lugu:

Viisakusest

Esmaspäeva hommikul tütrega kooliteed läbi käies pidin üllatusega tõdema, et meie paljukirutud sõidukijuhid olid nagu võluväel viisakateks liiklejateks muutunud. Jõudes vöötrajani, lapsele ohutu tänavaületamise kohani, autod peatusid ning andsid teed.

Olin lausa rabatud. Silme ette kerkisid pildid inimsõbralikest Põhjamaadest. Kas tõesti oleme meiegi sinna jõudnud?

Kahe esimese päeva illusioonid leidsid eile hommikul oma ettearvatud lõpu. Teed ei andnud enam mitte keegi, ning ühe eriliselt kiirustava BMW eest pääsemiseks pidime ülekäigurajal lausa sprinterlikku kiirendust arendama. Tundsin ennast jälle kodus, Euroopasse pürgivas Eesti Vabariigis. Sisseharjunud käitumisharjumus avaldas end elegantselt ja hoidis meid eemal kummide saatuslikust survest.

Liikluseeskirjad küll sätestavad, et jalakäijal on eelisõigus ja teda elu päästmiseks kõrgus- ja kaugushüppe rekordeid püstitama sundivat sõiduvahendi juhti saab karistada. Kõik on õige, aga vaevalt me enda poole kihutavat autot silmates suudame mõelda seadustele ning oma õigustele. Elu on kõigile, ka jalakäijatele, armas ning nii me siis hüppamegi.

Eks Eesti sport vajab edendamist ning kaksteist aastat koolipinki nühkinu võib igapäevase sunnitud treeningu tulemusena hüppealadel maailma parimatele konkurentsi pakkuda. Treenerite arvel saaks raha kokku hoida. Majanduslik efekt missugune.

Pensionäre end vajaliku kiirusega liigutama panna ei õnnestu, aga ega seegi pole paha. Elanikkond teadupärast vananeb ning pensione tuleb üha rohkem maksta. Pole aga inimest, pole ...

Sõiduki ning jalakäija võimsuste vahet arvesse võttes ei jäägi muud üle kui soovida head hüppamist.

Jaga lugu:
Hetkel kuum