Lennart Meri on endiselt favoriit

On tõepoolest olemas täielikult must stsenaarium, kus presidenti ka valimiskogus ei valita. Seadusetäht ütleb, et ka seal on vaja saada hääletamisest osavõtnute valimiskogu liikmete häälteenamus.

Must stsenaarium hakkab mängima siis, kui uskumatult paljud valimiskogu liikmed lasevad urni tühja sedeli. Näiteks kui valimiskogu teise vooru hääletamisel osaleb 300 inimest, on presidendiks valitul vaja saada 151 poolthäält. Võib juhtuda, et 200 valimiskogu liiget on milleski pettunud, tüdinenud ja lasevad urni tühja sedeli. Sellisel juhul kukub ka valimiskogu esimene ring läbi.

Teoreetiliselt 19.

Ilmselt kaotaks küll. Tekib küsimus, kes võiks olla tema potentsiaalne asendaja. Aga praegu tundub, et kaotaks küll.

Presidendi esimene kohustus, neid on tal põhiseaduses üles loetletud 20, on Eesti riigi esindamine välissuhetes, mis eeldab teatud oskusi ja kogemust. Kui Eesti president üldse millegagi kursis peab olema, siis välispoliitikaga.

Teen väikese vihje, et tulevasel Eesti presidendil on alati kasulik olla enne välisminister või suursaadik.

Ei maksa unustada, et Eesti riigitegelastel on alati võimalus tõusta kõrgemale. Kõige parem koht, mis meie poliitikutel võiks kunagi terendada, on ÜRO peasekretäri koht.

Selge, et ÜRO peasekretäriks ei saa mitte kunagi suurriigi esindaja, see tuleb mõnest väikeriigist, vähemalt siiani on tulnud.

Ma ei usu, et mingi uskumatu seos neil omavahel oleks, aga eks ta võib mõjutada kohalikke valimisi kindlasti.

Presidendivalimiskampaania toimub teatud mõttes siiski kuluaarides. Saadud kogemust võib kasutada ka kohalike omavalitsuste valimiskampaanias.

Teiselt poolt, need erakonnad, kelle kandidaat osutub presidendiks valituks, saavad üsna hea trumbi kihutustööks kohalike omavalitsuste valimiskampaanias.

Sellest pole midagi. On palju valdkondi, kus regioone püütakse võib-olla ka kunstlikult võrdsustada. Ma usun, et keegi ei pane suurt pahaks, et Kalifornial on kaks senaatorit ja Alaskal samuti kaks senaatorit. See ongi regionaalpoliitika teostamine.

Kujutame ette, et kõik kohad valimiskogus on rangelt proportsionaalsed. Siis saaksime tõesti rääkida mingisugusest ääremaast, mis midagi ei otsusta.

Praegu kasutatava võttega tõstame ka ääremaa tähtsust. Esialgu küll poliitilist tähtsust, aga selle taustal võib tulevikus tõusta ka ääremaa majanduslik tähtsus.

Minu meelest küll, põhiseaduses võiks muuta numbreid.

Nõue, et president peab riigikogult saama 68 poolthäält, on natuke kõrge. Võiks ju kehtestada, et presidendiks osutub see kandidaat, kes kogub lihtsalt teistest rohkem poolthääli.

Mina ei oska sellele vastata. See sõltub palju erakondadest, sest nemad said ka õppetunni. Teine, kellest see suuresti sõltub, on massimeedia.

Kui meedia hakkab päevast päeva argumenteeritult selle üle arutlema, siis kunagi veetilk ikka kivi murendab, aga see võtab aega.

Kui põhiseaduse oletatavaid muutusi rahvahääletusele ei taheta panna, on vaja saada kahe riigikogu koosseisu heakskiit.

Oletame, et riigikogu järgmised valimised on ikkagi korralised, seega toimuvad 1999. aastal, järgmised presidendivalimised 2001. aastal. Nii jõuab ka järgmine riigikogu koosseis enne uusi presidendivalimisi sama probleemiga tegeleda.

Kui nüüd uus riigikogu koosseis oma tööd valituks saades alustab, on tõenäoline, et järgmised presidendivalimised on juba uue konstitutsiooniparanduse järgi.