Kohalik ettevõtja on ettevaatlik investeerija

Eestis kohtab harva kohalike ettevõtjate erastatud tööstusettevõtteid, kes võivad hoobelda hiljuti firmale ostetud uute tootmisseadmetega. Pigem võib täheldada, et tööstusettevõte on tootmise lõpetanud ja firma ainsaks tegevuseks on büroopindade väljarentimine.

Erastamisagentuuri peadirektori Väino Sarneti sõnul võib erastatud ettevõtete majandustegevust jälgides jõuda järeldusele, et kodumaised omanikud investeerivad ostetud ettevõttesse suhteliselt vähem kui välismaised investeerijad. Samas peab Sarnet seda täiesti loogiliseks, arvestades, et kodumaistel pakkujatel on võimalik ettevõtte eest järelmaksuga maksta. Ostja on oma vahendeid planeerinud suures osas võla tasumiseks.

«Investeeringuteks ongi vähem raha planeeritud,» konstateerib Sarnet.

Jätkates vestlust, kuhu kohalik investor raha paigutab, ütleb Sarnet, et tootmisvahendite uuendamine käib põhjendamatult aeglaselt. Sarneti sõnul realiseerib enamik kohalikke ettevõtjaid vaid kuni viiendiku tegelikust investeerimisvajadusest, mis oleks vaja täita, et jõuda Euroopa konkurentidele järele.

«Kodumaised firmad on investeerinud väga suures ulatuses käibevahenditesse, mis annavad kõige kiirema kasumi,» väidab Sarnet. Ta lisab, et alles seejärel tulevad investeeringud tootmisvahenditesse.

Kõige rohkem puudutab väike investeeringute maht ettevõtte enda juhtkonna poolt erastatud firmasid. Niinimetatud management buyout meetodil, kus ettevõtte juhtkonnale kuulub üle 50 protsendi firma aktsiatest, on erastatud 30--40 protsenti ettevõtteid.

Väike investeeringute maht selliste ettevõtete puhul on tingitud tihtipeale firma juhtkonna plaanist hoolitseda ainult oma koha säilitamise eest.

Sarneti sõnul on üks võimalus, kuidas investeerimisvahendite nappust kompenseerida, leida ettevõttele kas välispartnereid või uusi partnereid Eestist.

Uurimused on Sarneti sõnul näidanud, et omanike valmidus jagada oma omandiõigust partneritega on väike. Kõige enam ollakse partneritele valmis loovutama 20--30 protsenti firma aktsiatest, väga üksikutel juhtudel loobuma enamusest aktsiatest. Selline tendents näitab Sarneti ütlusel, et ei mõelda niivõrd ettevõtte huvidele, vaid sellele, et pikemas perspektiivis kätte saada oma finantskasu.

Erastamisagentuuri peadirektoriga on ühel nõul ASi Norma nõukogu esimees Jüri Käo. Väga paljud ettevõtjad on kinni omandis ja isegi siis, kui partneri kaasamine tooks firmale kasu, kardetakse osalust müüa, räägib Käo.

«Ilmselt tahetakse, et kõik oleks kontrolli all ja partnerite kaasamise puhul kardetakse nn tabureti efekti,» märgib Käo. «Kui taburetil, millel seisad, üks jalg ära saagida, hakkab see ju kõikuma,» selgitab ta.

Iseloomustades ettevõtjate huvi investeerida tootmisvahenditesse, tunnistab Käo, et ei saa öelda, et ettevõtjad üldse ei investeeriks tootmisvahenditesse, kuid see ei ole tema sõnul alati primaarne.

«Tootmine on palju tülikam kui näiteks kinnisvara müümine või haldamine,» räägib Käo. Norma on sellel aastal tootmisse investeerinud 20 miljonit krooni. Firma tänavuse aasta kasumiprognoos on 48 miljonit krooni.

«See on kriitiline piir, millest palju vähem me investeerida ei saa,» lausub Käo.

Mööblitootja ASi Tarmel nõukogu esimees ja turundusdirektor Aare Paloots peab kõigepealt meelde tuletama, milline on Tarmeli suurim tootmisvahenditesse tehtud investeering. Igal juhul on firma teinud 80 protsenti investeeringutest tootmisseadmetesse, kinnitab ta.

Paloots mõtleb veel veidi, jõuab vahepeal ära mainida ka firma maaostutehingu ning teatab siis lõpuks: «Vineerist painutatud voodipõhjalippide valmistamise seadeldis oli meil viimane suurem tootmisse tehtud investeering.»

Paloots räägib, et nimetatud tehnika maksis kolm miljonit krooni ja on võimaldanud ettevõttel töötada tunduvalt paindlikumalt. Varem rentis Tarmel seda seadeldist.

Kiire arvutustehte järel kinnitab Paloots, et Tarmeli 54 miljoni krooni suurusest käibest langeb voodilippide valmistamise masina arvele 13 miljonit krooni.

Paloots on nõus, et üldises plaanis investeerib kohalik ettevõtja tootmisse vähe. «Eesti ettevõtjaskond on siiski noor,» põhjendab ta. «Siin ei ole kellelgi sellist aegadega kogunenud rasvakihti, mille arvel investeerida, ja see on põhjus, miks investeering tootmisesse tuleb pika kaalumise peale ja alles siis, kui muud võimalust ei ole,» võtab Paloots teema kokku.

Tartu mööblifirma Tarmeko juht Olev Nigul on veendumusel, et paremini õnnestub investeerida nendel firmadel, mille omanikud on antud valdkonna spetsialistid ja nad on tootmisest huvitatud.

«Eestis on firmasid, mille omanikud ei ole niivõrd huvitatud firmast endast, kui selle kasudega edasimüümisest,» avaldab ta oma arvamuse. Sellistes ettevõtetes ei tehta Niguli sõnul kunagi pikaajaliselt tasuvaid investeeringuid.

AS Tarmeko, mis kunagi valmistas ainult laminaatpuidust kontorimööblit, on praeguseks laia toodanguvalikuga mööblifirma. Nigul räägib, et veel enne ettevõtte erastamist Soomest ostetud 15 miljonit krooni maksnud viimistlusliin on investeering, milleta firma praegusel tasemel töötada ei saaks. Ta mainib ka uut puidukuivatit.

Nigul on nõus Tarmeli nõukogu esimehe Aare Palootsa väitega, et mööblitootmisse tehtavad investeeringud on nii suuremahulised, et enne nende kasuks otsustamist peavad omanikud olema veendunud firma püsimajäämises ka kaugemas tulevikus.

ASi Kohila Paberivabrik juhatuse esimees ja arendusdirektor Andrus Pavelson on ettevõtte praeguse tootmismahuga rahul. Hiljuti taas tööle pandud paberimasin toodab normaalset, kui mitte öelda üle ootuste head valget ofsetpaberit, teatab Pavelson. «Praegu laa-dime partiid, mis läheb Egiptusesse,» lisab ta.

Kohila paberivabrik investeeris paberimasina rekonstrueerimisse ja masina käivitamisse üle kümne miljoni krooni.

«Ma ei saa öelda, et me ei oleks pennigi hoonete välimuse ja muu sarnase jaoks investeerinud, kuid enamik raha on tõesti tootmisse läinud,» tunnistab Pavelson. Ta lisab, et paberimasina taaskäivitamise kõrval on tehtud veel poole miljoni kroonine investeering vihikumasina soetamiseks.

Nii Pavelson kui teised töösturid ei unusta mainimast ka investeeringuid, mida ettevõtte omanikud on teinud töötajate koolitamiseks. Pavelson toob eraldi välja müügipersonali õpetamise ja kuna üle pika aja käivitati paberimasin, siis ka tehnikute koolituse.

Olev Nigul lisab, et Tarmekos on tulnud kogu töö ümber korraldada ja firma väljaõppe osakonnast on koolitust saanud 250 inimest.

Väino Sarneti sõnul oleks võib-olla paljude ettevõtete jaoks olnud parem, kui erastajate kohustused investeerida oleksid olnud suuremad. See, milliseks kujunevad lõplikud erastamistingimused, sõltub aga konkurentsist, lisab ta.

Sarnet ei oska samas täpset numbrit nimetada, kui palju on välisinvestorid keskmiselt rohkem ettevõtetesse raha paigutanud.

«Igal juhul pole nendega kunagi probleeme olnud,» lausub erastamisagentuuri peadirektor.