Eestis pole moes annetada

Me ei ole tänasel päeval nii rikkad, et annetada mingisuguseid oma väärtusi, ütleb Kõiv. Firma investeeringud on niivõrd suured ning me oleme keskendunud sellele, põhjendab ta enda jahedat suhtumist heategevusse. Samas märgib Kõiv, et Eesti Mobiiltelefon on küll tegelenud sponsorlusega. «See on suuremal või vähemal määral olnud vastastikku kasulik,» räägib ta. «Ilma rahata ei saa midagi anda, sest siis ei väärtusta inimesed seda.»

Kogu maailmas on kirjutamata seadus see, et kui firma tegeleb heategevusega, näitab see firma tugevust. Kindlasti on ka meie ärimeeste mõtted liikunud selles suunas, et kui kasum on juba korralik ja üht-teist jääb üle, võiks sellega teha midagi head ka ühiskonna jaoks, räägib Avatud Eesti fondi tegevdirektor Mall Hellam. «Kui keegi soovib ilma teha, siis ta peab kindlasti ka selle peale mõtlema,» peab Hellam filantroopiat firmadele ka prestiizhi küsimuseks.

Hellam peab Eesti ühiskonda juba sedavõrd avatuks, et ka siin peaks mõne aja jooksul filantroopiline mõtteviis koha leidma. Praegu pole Eestis veel kombeks midagi lihtsalt annetada, tõdeb ka tema.

Muidugi peame me lugu vanadest inimestest ja tahame, et nad saaksid sotsiaalabi, kuid tegelikult on see sotsiaalministeeriumi ja Eesti riigi sotsiaalpoliitika küsimus, leiab Kõiv. «Ega erafirmad ei saa aidata riigil sotsiaalprobleeme lahendada, ükski erafirma ei suudakski seda.»

Kõivu hinnangul on tänase Eesti ja siinsete inimeste areng sellisel tasemel, kus igaüks mõtleb enda kasu peale. Ka paljud sponsorluse soovijad tahavad sponsorraha kasutada omakasu eesmärgil, tõdeb Kõiv, kelle sõnul on sponsorraha küsimine mõnedele inimestele omamoodi elatise teenimise viis.

Nagu igasugust raha liikumist, ohustab ka annetamist raha kõrvale liigutamise oht. Hellami sõnul pärineb ka filantroopia mustermaalt USAst näiteid, kus heategevuseks mõeldud raha on läinud mõnede tegelaste isiklikku taskusse. Ainus garantii on ühiskondlik kontroll ning varem või hiljem tulevad niisugused asjad välja, arvab ta.

Hellami sõnul lööb vestlustest ametnikega välja suhtumine, et Eestis on seaduserikkumisi niigi palju ning mittetulundusühinguid hakatakse ära kasutama raha kõrvale kantimiseks. Seda peab ta põhjendamatuks kartuseks. Siiani pole Hellamil ühtki näidet sellelaadsetest pettustest Eestis tuua.

Teise filantroopiat takistava tegurina nimetab Hellam Eesti maksuseadusi, mille kohaselt saab maksuvabalt mittetulundusühingutele suunata vaid 10% firma tuludest, mis aga tihtipeale osutub sedavõrd väikeseks summaks, et sellega ei viitsita üldse jännata.

Tihtipeale ei saa inimesed aru, milleks on heategevusfondi rahad mõeldud, tõdeb Hellam, tuues näiteks selle, kuidas üks Sillamäe elanik taotles Avatud Eesti fondilt kuus miljonit krooni inimõiguste alase teenindamise korraldamiseks Sillamäel.

Kui valitsuste abiprogrammid välja arvata, on siiani ainsaks suureks filantroopia-alaseks projektiks Eestis jäänud kuus aastat tagasi George Sorosi rahaga loodud Avatud Eesti fond. Soros on maailma suurim eraisikust filantroop, kes oma isikliku raha on suunanud Kesk- ja Ida-Euroopa ühiskondade toetuseks. Eestit on Soros toetanud 15 miljoni dollariga. Võrdluseks võib öelda, et USA valitsuse abiprogrammi US Aid raames on Eestit toetatud viie aasta jooksul 50 miljoni dollariga.