Eraarstid nõuavad võrdseid õigusi haigekassa rahale

Tähendab seda, et ravikindlustusteenused on nüüd käibemaksuvabad. Varem oli nii, et teenused olid käibemaksuvabad munitsipaal- ja riigiraviasutustele. Erameditsiiniasutused pidid käibemaksu maksma, kui nende käive tegi neid käibemaksukohustuslaseks.

Nüüd on ebavõrdsus murtud, aga sellega on tekkinud teine probleem, millele me alguses ei tulnud.

Meie polikliinik on käibemaksukohustuslane ning me maksame meile osutatud teenuste ja müüdud kaupade eest käibemaksu. Seda me ei saa tagasi ja ka tasaarveldust enam teha ei saa.

Raske on ütelda, meie ühingusse pole liitunud kaugeltki kõik eraarstid. Kokku peaks litsentse omama paarsada eraarsti.

Palju on neid, kes omavad litsentsi, kuid ei kasuta seda. Aga ma ei taha sugugi kaitsta kõiki eraarste, esineb nendegi hulgas sohitegemist ja maksude mittemaksmist.

Meil katab sel aastal haigekassa keskeltläbi 20% kogukäibest. Seega patsient maksab teenuse eest meil 80% ulatuses ise.

Kui me kolm aastat tagasi avasime polikliiniku, oli hoopis teine olukord. Siis oli leping selline, et haigekassa maksab kõik kinni. Erameditsiiniasutusi oli tol hetkel vähe. See tava muidugi peagi kadus, pandi piir ette.

Haigekassade suhtumine on erinev. Tallinna haigekassa suhtub eraraviasutustesse väga mõistvalt, mõni teine vastupidi vaenulikult.

Meie suur õnnetus on see, et meid ei pea keegi omaks. Näiteks kui sotsiaalministeerium korraldab mingi teabepäeva, siis meie sinna kutset ei saa. Ka täienduste ja muud võimalused meieni ei jõua, isegi mitte eraarstide liidule ei saadeta.

Peaks kuulutama raviteenustele avaliku konkursi. Võrdselt osalevad nii munitsipaal-, riigi- kui erakapitalil põhinevad raviasutused.

Me võiksime kõik võrdselt konkureerida haigekassa raha peale. Tuleks välja töötada mingid kriteeriumid, mille alusel tööd hinnata. Kõige parem kriteerium on, palju patsiente raviasutuses käib. Sellega, kel on vähe patsiente, pole järelikult mõtet mahukaid haigekassalepinguid sõlmida.

Raske öelda, kas erameditsiiniasutustes teenitakse rohkem, keegi täpselt ei ütle. Kõik on ju salastatud.

Ma ei ole sugugi kindel, et väga head osakonnajuhatajad keskhaiglas vähe teeniksid. Kindlasti saavad ka seal head spetsialistid rohkem kui kehvemad, aga otsest motivatsiooni neil pole. Meil on motivatsioon.

In cash makstakse, midagi teha ei ole. Ja see on täitsa maksuvaba. On ju nii, et haige tahab tänada. Aga tohter ei joo viina, lilli on ka meesterahvale imelik kinkida. Pannakse 100 või 200 krooni ümbrikusse. Ja siis hakkab pihta: tohter ei võta, jookseb eest ära jne. Milleks see kõik? Meil on kõik legaalne, keegi midagi juurde ei pea tooma, sest inimene on ravi eest maksnud.

Riigi- ja munitsipaalraviasutused teevad põhiteenuste kõrval palju tasulisi teenuseid.

Nõmme erahaigla peaarst doktor Saarma on toonud näite: peresünnitused toimuvad nii kesk- kui erahaiglas. Elatakse abikaasaga haiglas kolm-neli päeva, süüakse ja juuakse, ja makstakse selle eest. Makstakse nii era- kui riigihaiglas, ehkki viimasesse on riik muretsenud sisseseade, teinud remonti. Leian, et see ei ole päris aus.

Arvan, et seni on firmat ülal pidanud mu proua, kes on naistearst. See toob vähemalt poole käibest. Hambaravi kõrgaeg on möödas, konkurents on väga tihe.