Vormelirada ja naftatööt-lemistehas Muugale, merealune tunnel Eesti ning Soome vahele, sild Muhumaalt mandrile, kiirtee Tallinnast Tartusse, tselluloositehas Paldiskisse, Patarei vangla asemele meelelahutuskeskus, teine meelelahutuskeksus Patarei vangla ja linnahalli vahele, tehnoloogiapark Tabasallu, metanoolitehas Kohtla-Järvele, Astlanda ja Sheratoni hotellid Tallinna kesklinna -- kõiki neid äriideid on võimalik iseloomustada sõnaga miljardiprojektid. Teine iseloomulik tegur on see, et ükski loetletud projektidest pole teostunud ja enamik neist ka kunagi ei teostu.
Viimastel aastatel on eestlasi haaranud suurusehullustus. Me kuulame suu lahti ja noogutame heakskiitvalt kaasa, kui mõni rahvuskaaslane või välismaalane meile tundide viisi jutustab, kuidas kohe-kohe realiseerub tema miljardeid kroone maksma minev äriprojekt. Meid ei häiri, et sedasama juttu on seesama ärimees rääkinud juba mitu viimast aastat.
Osa ulmeprojekte on sellised, mis mingi aja möödudes teatud sündmuste mõjul oma päevakajalisuse kaotavad. Näiteks juhtus see nii Oleg Panfilovi, Toomas Saksa ja Lauri Hingi poolt välja käidud naftatöötlemistehase ehitamise plaaniga. Tõenäoliselt mõeldi naftatöötlemistehase ehitamise idee välja selleks, et parandada oma väljavaateid kütusefirma Esoil erastamisel.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Osa ärimehi üritab aga hiigelprojektide abil lihtsalt oma sissetulekuid suurendada. Selleks üritatakse suurprojektidesse kaasata heauskseid eraettevõtjaid või riiki, kes peaksid miljardiprojekte garanteerima või siis aitama toetada rahaliselt projekti eel tehtavaid uuringuid.
Näitena võib nimetada Eesti esikonsultandi Ülo Pärnitsa kavatsust panna püsti tselluloositehas või Soome estofiili Martti Asunmaa unistust ehitada Soome ja Eesti vahele merealune tunnel.
Toimetus on seisukohal, et enne, kui riik hakkab miljardiprojektides osalema, peab ta rikkaks saama. Momendil on riigi osalemine põhjendatud ainult Tallinna--Tartu kiirtee ehitamisel. Oleks küll tore sõita läbi tunneli Soome või üle silla Saaremaale nädalavahetust veetma, kuid Eesti on praegu liiga vaene, et oma kodanikele sellist võimalust pakkuda.
Muidugi ei tähenda see, et sellistele hiigelprojektidele peaks hakkama takistusi tegema. Kui eraettevõtja soovib kulutada miljardeid silla ehitamisele, naftatöötlemise-, metanooli- või tselluloositehase rajamisele, siis lasku aga käia.
Tallinna kommertskooli õppejõu Hardo Pajula sõnul on väliseksperdid nimetanud eestlasi tunneliehitaja-rahvaks, kes võtab ette liialt mahukaid majandusprojekte ja ei suuda neid täide viia. Nendel ekspertidel on õigus, sest seni pole Eestis ükski miljardiprojekt käivitunud.
Maailmas on raha küll, et miljardeid kroone maksvaid äriideid finantseerida. Erinevalt suurprojektide väljamõtlejatest ei hõlju aga raha laenajad mitte pilvedes, vaid seisavad kahe jalaga maa peal. See ongi üks põhjus, miks palju reklaamitud hiigelprojektidest pole seni ükski Eestis teostunud.