Järjekordne hoop põllumajandusele

Peaminister Mart Siimann ja elektrienergia hinnakomisjoni esimees Ilmar Öpik väidavad samade sõnadega, et kallim elekter ei põhjusta üldist hinnatõusu. Keegi aga ei julge väita, mil määral toimub vaesestumine maaregioonides, kus põllumajandus ägab juba aastaid monopolide ja impordi poolt kontrollitud madalate põllumajandussaaduste kokkuostuhindade juures.

Kui valitsuse ekspertide hinnangul võivad hinnad tõusta kuni ühe protsendi võrra, oleks huvitav teada, kas hinnakomisjon on mõelnud sellele, kuidas on talunikul võimalik tõsta piima, liha või teravilja hinda kasvõi ainult ühe protsendi võrra, kui ollakse täiesti sõltuvad põllumajandustööstuste suvast ja riigi viljasalve poolt väljakuulutatud teraviljahindadest.

Kui 1996. aasta algul maksti eliitpiima liitrist 3,40 krooni ja elektri kilovatt-tunni hind oli 45 senti, siis võis talupidaja osta ühe liitri piima eest 7,5 kWh elektrienergiat.

Aasta hiljem Lõuna-Eestis monopoli seisundisse pürginud Ühinenud Meiereid alandas talunikelt sisseostetava piima hinda kolmele kroonile, mille eest võis osta ainult 6,5 kWh elektrienergiat. Kui nüüd 1. maist tõuseb elektri hind 60 sendile, saab talunik ühe liitri piima eest osta ainult 5 kWh ja seda ka ainult siis, kui piima kokkuostuhind jääb talvisest tasemest pidama ka suveperioodi.

Milleks on meil hinnakomisjon ja põllumajanduskomisjon, kes ei arvesta ette hinnatõusudest tekkivaid kahjusid maale ja põllumajandusele ning märkavad seda alles hulk aega hiljem, nagu juhtus möödunud aastal toimunud autokütusele rakendatud aktsiisimaksu puhul, kus jõuti põllumajanduse kompenseerimisele alles aasta hiljem. Läbimõtlemata ja etteplaneerimata olukorra tõttu jäi palju maad kündmata ja külvamata.

Maarajoonides oli elekter senigi juba nii kallis, et maainimene ei suutnud õhtuti isegi valgust peale keerata. Kui hinnakomisjoni liikmed võtaks vaevaks hilisõhtul Eestimaa teedel ringi sõita, siis võiks nad kogeda, et kilomeetrite viisi on vaevalt näha taludes tulukest.