«Aga tulgu härra Opmann siis ja õpetagu, kuidas me siin elama peame,» ägestub Kehra linnapea Jüri Lillsoo.
Neli aastat tagasi oli Kehra samas seisus, nagu täna on Oru ja Võhma. Tselluloosi- ja paberikombinaadi pankrotistumisel seiskus kütmine ja sooja veega varustamine. «Elamud, soojatrassid ja pumbajaamad olid tehase omad, terve linn oli pankrotis,» meenutab Lillsoo.
«Terve kevade-suve kemplesime valitsusega, et olukorda lahendada,» lisab Lillsoo. Sügisel andiski valitsus eriotsusega elamud ja soojatrassid Kehra linnale.
«Kõige lollim oli, et kogu soojus tuli tehasest,» lausub Lillsoo. Kehra linnajuhid asusid tööle abiprogrammidega, et võimalikult kiiresti oma katlamaja välja ehitada. «Niitenbergi (endine energeetikaminister Arvo Niitenberg -- toim.) abiga, au ja kiitus talle, saime soojalaenu, mis on praegu meie õnnetus,» nendib Lillsoo.
EBRD soojalaenu 18 miljonit krooni sai Kehra 12 aastaks intressiga 11%, mis tähendab, et tagasi tuleb maksta kokku 30 miljonit krooni. «Laenu suudame maksta, aga intressi ei suuda,» ohkab Lillsoo.
Koos intressiga tuleb Kehra linnal sel aastal tagasi maksta 4,5 miljonit krooni. Linna tänavune eelarve on aga 13 miljonit krooni, millest naabervaldadest laekuv raha omakorda küsimärgi all -- näiteks veerandsaja Kehra koolis õppiva Anija valla lapse kulude katmise eest on naabervald üle miljoni krooni võlgu.
«Riigile mina pean maksma, aga teised mulle ei maksa,» on Lillsoo nõutu. Kehra linnavalitsus on teinud rahandusministeeriumile ettepaneku tasuda intressivõlg põhilaenu tagasimaksmise järel. Tselluloosivabriku pankrotistumisel maksis Kehra soojalaenu intressi ajutiselt rahandusministeerium riigieelarve vahenditest.
«Annad järele ühele, tahavad sama kõik ülejäänud,» ei pea Opmann erisoodustusi õigeks. Ta lisab, et saab omavalitsustelt hulga taotlusi iga maksutähtaja eel, aga eitava vastuse korral on enamik hädalistest suutelised raha siiski maksma.