Ravimikaubandust ähvardab pankrotilaine

Haridust hindavas ilmas on apteekrid alati korralikku palka saanud. Meil see pool sajandit nii ei olnud. Tulemusena üldine tase langes. Nüüd on tulnud ravimikaubandusse hulgaliselt uusi inimesi. Paraku puudub paljudel vajalik koolitus ja pole teadmisi.

Rahast rikkad pürivad nüüd apteekide omanikeks. Tallinnas, Tartus ja veel mõnes linnas on apteekide arv paari viimase aastaga kasvanud kahekordseks.

Jõutud on selleni, et apteek avatakse suvalises ruumis, kus koht vaid letile, riiulile ja riiulitagusele panipaigale. Ravimite vastuvõtmiseks, säilitamiseks, valmistamiseks ja väljastamiseks vajalikke tingimusi pole nii võimalik täita. Tervise- ja tarbijakaitsjad, ka kaubanduses kehtivad eeskirjad seda ei luba.

Rääkides vabast ettevõtlusest, konkurentsiseadusest, kasutades varjatud ja otsest valet, ähvardades kaebuste ja kirjadega, on jõutud selleni, et apteegi tegevusloa on vastava komisjoni korduvale keeldumisele vaatamata välja andnud minister omal käel.

Kui ravimiäri saab müügiõiguse, millega kohustusi ei kaasne, siis langeb apteek ja ravimite müük turuputkade paradiisini.

Kuna apteeke ei peeta enam ei ravi- ega tervishoiuasutusteks, peaks neis kehtima vabaturule vastav majanduskord. Ravimitarvitajate õnneks see veel nii ei ole.

Ravimiseaduse järgi kehtestab vabariigi valitsus ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad. Juurdehindlus oleneb ravimi hulgihinnast. Odavamatel rohtudel on see 70%. Rohkem kui 100 krooni maksvatel vaid 15%. Samas on müümisel raviasutustele kehtestatud 10--15% hinnaalandus. Nii aitab odavama ostja apteegis kallima rohu tarvitajat.

Aeg on ka apteekides halduskulusid kergitanud. Ka apteekrite palgad ei saa püsida paigal, kuigi vabariigi keskmist nad veel ei ületa. Kurb on väikeste, ent vajalike maa-apteekide olukord.

Kui linnas on uute apteekide asutajaid hulgi, siis esimesed juhatajata jäänud maa-apteegid pole huvitatuid leidnud. Teistes riikides on aastatega väljakujunenud kord, et suuremad (linna)apteegid toetavad ja aitavad väikseid, ent vajalikke.

Meil maksavad apteegid kõikvõimalikke makse täies mahus. Küllap peaks kohalik omavalitsus, vajadusel aga riik, leidma võimalusi abiks. Vaja ei ole lausdoteerimist, kuid kunagi taasärkavatel ääremaadel asuvad apteegid vajavad ellujäämiseks toetust.

Asjatundjad ennustavad, et juba sellel aastal muutuvad esimesed kümmekond apteeki maksujõuetuks.

Seejuures ei ohusta pankrot ainult väikseid maa-apteeke, vaid ka mitmeid keskmisi linnades. Esimesi on vaja aidata, teiste toetamiseks ei oska küll võimalusi välja mõelda. Samas leidub meil ka apteeke, kes on suutnud kasvavate raskustega toime tulla.

Ravimikaubanduse allakäik on jõudnud selleni, et kõik on kõigile võlgu. Suure osa ravimi käibest moodustavad soodushinnaga, retseptidega väljastatavad rohud. Teatavasti tasub haige rohelise retseptiga väljakirjutatud ravimi eest vaid osa tema hinnast. Ülejäänud raha saab apteek haigekassalt.

Selle kättesaamiseks kulub keskmiselt kuu, sageli enam. Sellest lähtudes on hulgifirmad kehtestanud tasumiseks tähtaja 2--3, mõned isegi neli nädalat.

Kuna raha napib, hilinetakse maksmisega ja nii oli suve hakul vaid ühel firmal üle 40 päeva maksmata arveid kuhjunud juba 6 miljonit krooni.

Meil räägitakse mitmel tasandil ravimite hulgimüügifirmade kontrollimatust tegevusest ja hiigelkasumitest. Üllatusena on selgunud, et ka mitmed mainekad hulgifirmad on omavahel, veel enam välismaiste ravimitootjate ees suured võlglased.

Millal ja kus ravimimajanduses peidetud praod esimesi suuremaid mõranemisi põhjustavad, pole esialgu prognoositav.

Aidata saavad apteekrid vaid iseennast. Selleks tuleb ühiselt tekkinud kitsaskohad teadvustada neile, kellel õigus ja kohustus ravimimajandust juhtida.