Ravimikaubandust ähvardab pankrotilaine

Rääkides vabast ettevõtlusest, konkurentsiseadusest, kasutades varjatud ja otsest valet, ähvardades kaebuste ja kirjadega, on jõutud selleni, et apteegi tegevusloa on vastava komisjoni korduvale keeldumisele vaatamata välja andnud minister omal käel.

Kui ravimiäri saab müügiõiguse, millega kohustusi ei kaasne, siis langeb apteek ja ravimite müük turuputkade paradiisini.

Kuna apteeke ei peeta enam ei ravi- ega tervishoiuasutusteks, peaks neis kehtima vabaturule vastav majanduskord. Ravimitarvitajate õnneks see veel nii ei ole.

Ravimiseaduse järgi kehtestab vabariigi valitsus ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad. Juurdehindlus oleneb ravimi hulgihinnast. Odavamatel rohtudel on see 70%. Rohkem kui 100 krooni maksvatel vaid 15%. Samas on müümisel raviasutustele kehtestatud 10--15% hinnaalandus. Nii aitab odavama ostja apteegis kallima rohu tarvitajat.

Aeg on ka apteekides halduskulusid kergitanud. Ka apteekrite palgad ei saa püsida paigal, kuigi vabariigi keskmist nad veel ei ületa. Kurb on väikeste, ent vajalike maa-apteekide olukord.

Kui linnas on uute apteekide asutajaid hulgi, siis esimesed juhatajata jäänud maa-apteegid pole huvitatuid leidnud. Teistes riikides on aastatega väljakujunenud kord, et suuremad (linna)apteegid toetavad ja aitavad väikseid, ent vajalikke.

Meil maksavad apteegid kõikvõimalikke makse täies mahus. Küllap peaks kohalik omavalitsus, vajadusel aga riik, leidma võimalusi abiks. Vaja ei ole lausdoteerimist, kuid kunagi taasärkavatel ääremaadel asuvad apteegid vajavad ellujäämiseks toetust.

Asjatundjad ennustavad, et juba sellel aastal muutuvad esimesed kümmekond apteeki maksujõuetuks.