Ootan valitsuskriisi

Kaitsepoliitikas valitsev segadus on ajanud karvupidi kokku presidendi ja peaministri. Loodan, et see lahkheli lõpeb valitsuskriisiga, sest praegune koalitsioon on ennast ammendanud. Koonderakonna juhitud valitsused pole suutnud korralikult läbi viia ühtegi reformi. Tallinna kesklinna korterireform oli ainus reform, mis on koondmeeste juhtimisel läbi viidud.

Keskkonnaminister Villu Reiljan ei väsi rääkimast, et käesoleval aastal on maareformi osas saavutatud läbimurre. Tegelikult on kiirenemine tingitud riigimetsa katastrisse kandmisest. Tavainimese ja ettevõtja jaoks pole aga mingit läbimurret toimunud.

Käivitatud pole pensionireformi. Rahandusministeeriumi lubadus, et septembris jõuavad vajalikud seaduseelnõud valitsusse ja oktoobris riigikokku, on jäänudki lubaduseks. Koalitsiooni kuuluva Pensionäride ja Perede liidu fraktsiooni liikmed on tänu riigikogus istumisele suutnud lahendada ainult omaenese pensioni probleemid.

Sarnaselt maa- ja pensionireformiga on hakanud venima erastamine, käivitunud pole hariduse ja tervishoiureform, päevakorralt on kadunud kolme ministri poolt aasta alguses välja käidud radikaalne haldusreform. Unustatud on Koonderakonna juhtfiguuride lubadus vähendada ettevõtete tulumaksu 15 protsendile. Selle asemel on valitsus otsustanud hoopis järgmisel aastal üldist maksukoormust tõsta. Loetletud tegematajätmised on väike osa valitsuskoalitsiooni lubadustest.

Kiiremas korras tagasi astumine on ainus positiivne samm, mida praegune valitsuskoalitsioon Eesti arengu heaks veel teha saab. Naiivne on loota, et valitsus sellest ise aru saab. Sellepärast loodangi president Lennart Meri jäärapäisusele ja ootan, et peaministri ja presidendi konflikt lõpeb valitsuskriisiga.