Valed abinõud

Majandusministeeriumi ase-kantsler Signe Ratso leiab, et jooksevkonto defitsiidi vähendamiseks peaks riik tegelema tootearenduse ja ekspordi krediteerimisega. Ekspordile suunatud investeeringud tuleb vabastada tulumaksust. Vähendamaks nõudlust impordi järele, tuleb tõsta autode kui olulise impordiartikli aktsiisi.

Toimetuse arvates ei ole õige administratiivsete vahenditega vägisi ekspordi-impordi vahekorda reguleerida.

Jooksevkonto defitsiit tuleneb eelkõige sellest, et kapitalikonto on suures ülejäägis, mitte vastupidi. Eestisse on tulnud arvestatav hulk välisinvesteeringuid, samuti tõid pangad enne sügisest rahaturukriisi väljast suure hulga raha sisse, mille ettevõtjad omakorda välja laenasid ja seadmete ostmiseks kulutasid.

Meie praeguses arengustaadiumis on see täiesti loomulik stsenaarium, sest kui tahame kiiresti areneda, siis peame selleks kasutama välismaiseid sääste. Meil endal ei ole veel piisavalt vahendeid, et tagada kiire majanduskasv.

Pankade laenubuumile on riik oma piirangud juba seadnud. Eesti Panga poolt kommertspankadele kehtestatud rangemad nõuded on piiranud laenutegevust. Oluliselt on vähenenud tarbimis- ja reisilaenude väljastamine.

Kuidas nõuete karmistamine jooksevkonto defitsiidile mõjub, seda saame kõige varem alles suvel näha. Aasta alguse väliskaubandust kirjeldavate numbrite põhjal ei saa veel öelda, kas keskpangapoolne nõuete karmistamine avaldab mingit mõju ka jooksevkonto defitsiidile või mitte.

Toimetuse arvates ei ole vaja hakata kunstlikult piirama importi, eriti kaupade puhul, mida siin ei toodeta.

Kuigi autoaktsiisi tõstmine arvatavasti piirab autode importi ja annab riigile ka lisaraha, on selline riigi sekkumine majandusse vale. Kui vaadata, kust me tuleme, siis on uute autode ja ka olmeelektroonika massiline soetamine täiesti loomulik protsess. Arvestada tuleks sellegagi, et 20. sajandi lõpus ei ole auto privileeg vaid eelkõige töövahend, mis tõstab töö efektiivsust.

Samuti ei pea Äripäev õigeks, et riik tegeleb ekspordi krediteerimise ja tootearendusega. Kui riik annab ekspordiks odavat laenu, suurendab ta paradoksaalselt hoopis importi, sest laen kulub seadmete ja tehnoloogia kaasajastamisele, mis moodustab kõige suurema osa impordist.

Ekspordile suunatud investeeringute vabastamine tulumaksust on aga poolik lahendus. Tõhusam on ettevõtte tulumaksu täielik kaotamine või siis tulumaksumäära alandamine. Erandid muudavad asja keerulisemaks ja suurt efekti ei anna. Regionaalsete investeeringute soodustusega on valitsus seda juba tõestanud.

Riigi ülesanne ei ole otsene abistamine, vaid atraktiivse ettevõtluskeskkonna, hea maine ja ettevõtjatevaheliste sidemete loomine. Hea näide selle kohta on president Lennart Meri välisvisiidid.