Anname lätlastele mõne Eesti saare

«Läti ei kauple oma territooriumiga, mingit juttu selle maa-ala müümisest ei saa ollagi,» kinnitas BNSi teatel Läti välisminister, kelle diplomaatilise kõnepruugi mattis enda alla soontes ja meeltes keema löönud esivanemate vimm Ruhnust ilmajäämise pärast.

Mis saab edasi? Kas jätkuvad Eesti riigi lõputud kinnitused savienibalastele, et isamaa ei ole neid unustanud, ning Läti riigi lõputud lubadused nende sotsiaal-majanduslikke probleeme lahendada? Kas Savieniba ehk Ühenduse tänav kahe piirilinna vahel lahutab sealsed kogukonnad vaenuleerideks ning saab poliitilise kemplemise objektiks kõigil järgnevatel Läti ja Eesti riigimeeste kohtumistel? Allakirjutanu arvates on võimalik selliseid tulevikustsenaariume vältida.

Vastuseks Birkavsi jäigale avaldusele tuleks Eestil kaalukausipoolele asetada hea tahe. Just lätlaste saaretus mängib meile selleks kätte soodsa võimaluse.

Tuleb täita lätlaste unistus

Eesti riigi või mõne meie omavalitsuse võimuses on halastada õnnetutele lätlastele ning täita nende igipõline unelm.

Selleks tuleb võtta ja kinkida lõunanaabritele saar või laid. Üks päris oma saar parandab Läti kui mereriigi enesetunnet ja hinnangut, mis praegu on kui saabasteta kingsepal või ülikonnata rätsepal.

Muidugi mõista saab teha ka vahetuskaupa: saar sulle, Savieniba tänav või pool sellest mulle. 2,6 hektarit Valkas 2,6 hektari vastu kusagil Läänemeres. Aga ehk ei oleks pärast saare kinkimist selleks enam vajadustki ning hammasrataste vahele jäänud Valka eestlaste probleem laheneks iseenesest.

Võimatu pole, et selle teo peale liiguksid paigast ka läbirääkimised kõigi 28,6 Eestimaa hektari üle, mis omavahelise piiri taastamisel Läti poolele üle on kolinud.