Anname lätlastele mõne Eesti saare

Lõunanaabrid lätlased on üks tõeliselt õnnetu rahvas. Pole vist kuigivõrd mereriike, kelle ei ole oma meresaart. Kui selliseid peale Läti üldse maailmas on. Enne sõda üritas Läti küll Eestilt mõnda saart osta. Eelkõige kaubeldi endale Ruhnut, kuid edutult.

Kusagil sisemuses annab toonane allajäämine ennast lätlaste suhtlemisel eestlastega nüüdki veel tunda. Mille muuga seletada Läti välisministri Valdis Birkavsi ägedalt valulist reageerimist Eesti presidendi Lennart Meri mõtteavaldusele, et Eesti võib kaaluda Lätilt tükikese maa ostmist.

Jutt käib 2,6 hektarist, millega tahetakse osta Lätilt välja kümmekond Eesti peret, kes elavad Valga ja Valka vahel Savieniba tänavas ning kelle suhtes lõunanaabri seadused kuigi sõbralikud ei ole.

«Läti ei kauple oma territooriumiga, mingit juttu selle maa-ala müümisest ei saa ollagi,» kinnitas BNSi teatel Läti välisminister, kelle diplomaatilise kõnepruugi mattis enda alla soontes ja meeltes keema löönud esivanemate vimm Ruhnust ilmajäämise pärast.

Mis saab edasi? Kas jätkuvad Eesti riigi lõputud kinnitused savienibalastele, et isamaa ei ole neid unustanud, ning Läti riigi lõputud lubadused nende sotsiaal-majanduslikke probleeme lahendada? Kas Savieniba ehk Ühenduse tänav kahe piirilinna vahel lahutab sealsed kogukonnad vaenuleerideks ning saab poliitilise kemplemise objektiks kõigil järgnevatel Läti ja Eesti riigimeeste kohtumistel? Allakirjutanu arvates on võimalik selliseid tulevikustsenaariume vältida.

Vastuseks Birkavsi jäigale avaldusele tuleks Eestil kaalukausipoolele asetada hea tahe. Just lätlaste saaretus mängib meile selleks kätte soodsa võimaluse.

Tuleb täita lätlaste unistus

Eesti riigi või mõne meie omavalitsuse võimuses on halastada õnnetutele lätlastele ning täita nende igipõline unelm.

Selleks tuleb võtta ja kinkida lõunanaabritele saar või laid. Üks päris oma saar parandab Läti kui mereriigi enesetunnet ja hinnangut, mis praegu on kui saabasteta kingsepal või ülikonnata rätsepal.

Muidugi mõista saab teha ka vahetuskaupa: saar sulle, Savieniba tänav või pool sellest mulle. 2,6 hektarit Valkas 2,6 hektari vastu kusagil Läänemeres. Aga ehk ei oleks pärast saare kinkimist selleks enam vajadustki ning hammasrataste vahele jäänud Valka eestlaste probleem laheneks iseenesest.

Võimatu pole, et selle teo peale liiguksid paigast ka läbirääkimised kõigi 28,6 Eestimaa hektari üle, mis omavahelise piiri taastamisel Läti poolele üle on kolinud.

Saare leidmise taha ei tohiks asi küll seisma jääda, sest neid on Eesti vetes kokku 1521. Neist 312 suurusjärgus üks kuni kümme hektarit.

Lisaks tooks Lätile saare kinkimine kaasa märkimisväärse kvalitatiivse hüppe meie turismimajanduses ja naaberrahvaga läbikäimises. Usun, et oma saart näha, katsuda ning suudelda ihkavate lätlaste hulk on üsna suur. Palverännakute eest pühapaika on nad valmis maksma ehk meile majanduslikku kasu tooma.

Teekonnal läbi Eesti õpitakse ka siinseid paiku, inimesi ja kultuuri paremini tundma ning mõistma.