Tootjate äriidees puudub loogika

Valitsus on otsustanud järgmiseks aastaks eraldada põllumajandus-tootjatele toetuseks 730 miljonit krooni, millest 650 miljonit krooni tahavad tootjad jagada oma äranägemise järgi. Sellist vabadust ei tohi anda, sest on oht, et raha raisatakse lihtsalt ära.

Üks näide mõttetust investeeringust on tootjate soov kulutada 80 miljonit krooni kahe põllumajandussaadusi töötleva tehase rajamiseks, üks tegeleks liha ja teine piima töötlemisega.

Tootjad loodavad tehaseid rajades tihendada konkurentsi. Nende esindaja Urmas Laht kinnitab, et tarbijatele tähendab see toiduainete hinna langust, põllumajandustootjatele aga kokkuostuhinna tõusu. Maal muutub elu tulusamaks ja riigil pole vaja enam nii palju toetusi jagada.

Äriplaan, mille kohaselt tooraine kallinemine muudab lõpptoodangu odavamaks, ei ole elujõuline. Idee ei tundu kuigi usaldusväärne juba sellepärast, et kui uue piima- või lihakombinaadi ehitamine oleks tulus, siis nende ehitamine praegu käiks ja ilma riigi rahata.

Eesti probleem on töötlejate liigne koondumine. Piima kokkuostuhinna määravad meil kaks suurt -- Ühinenud Meiereid ja ETFC Grupp, kes haldavad olulisemaid tööstusi. Kuigi piima töötlemine on läinud suurte kontsernide kätte, ei tähenda see veel, et meie toiduainetööstuses valitseb monopol. Arvamus, et töötlejad suplevad tänu tekkinud turusituatsioonile rahas ja oma tööstuse loomine võimaldab neilt osa ära korjata, ei pea paika.

Eestis on kolmkümmend piimatöötlemisettevõtet ja umbes pooled kuuluvad ühistutele ehk nendele, kes soovivad riigi rahaga uusi kombinaate ehitada.

Häda ei ole tootjatele kuuluvate tööstuste puudumises, pigem selles, et Eesti põllumajanduses on ületootmine. Sadadesse miljonitesse ulatuvate otsetoetuste tõttu see tendents üha süveneb.

Kui nüüd ehitatakse riigi toel veel kaks kombinaati, mille eesmärk on tootjatelt toodang turuhinnast kallimalt ära osta, siis peab riik hakkama peale piimatootja ka uut töötlejat doteerima.

Riigil on targem erafirmade doteerimisest hoiduda. Kui see uks lahti tehakse, siis hakkavad selle taga käima ka teiste elualade esindajad.

Juba on kuulda mööblitöösturite hädakisa, et valitsus ei jaga eksporditoetust. Toetuse all mõistavad nad seda, kui riik tasub kauba tarnijate maksmata jäetud arved.

Põllumajandustootjatel on mõistlikum koonduda ning mitte riigi ja valitsuse, vaid töötlejate vastu. Seni kuni tootjad tegutsevad üksi või koonduvad ainult riigilt raha väljapressimiseks, ei muutu midagi.