Kliendid peaksid teadma nende asutuste investeerimispoliitikat, kuhu nad oma raha paigutavad. Mis puudutab Eesti finantsasutuste riskipositsioone kasvõi aktsiaturgudel, siis aasta tagasi räägiti sellest meedias päris palju. Teine küsimus on see, kas klient peab olema spetsialist, hindamaks riski suurust.
Karistama peab siis, kui on rikutud reegleid, seadust. Ettevõtte tegevuse eest vastutab eelkõige ettevõtte juht, juhatus. Nõukogu funktsioon on kaitsta omanike huve. Kui ta ei tee seda piisavalt hästi ja omanikud on rahulolematud, siis on juba seal midagi valesti.
Hüvitusfondi kahjumi puhul vähenes tema põhikapital ja selle arvel jääb emiteerimata täiendavalt obligatsioone. Vaevalt et obligatsiooniomanikud oma rahast ilma jäävad, aga reaalne on see, et mingi kogus EVPsid jääb kahjumi tõttu kustutamata. See ei olnud kindlasti riigi taotlus hüvitusfondi tehes.
Kas riik on oma omandit piisavalt kontrollinud -- oleme ennegi tähele pannud, et riik ei ole kõige parem omanik mida tühjendada. Peaasi, et omanikel oleks mida tühjendada.
Kui raha on süüliselt tuulde loobitud, siis see on loomulikult karistatav. Maapanga puhul on alustatud kriminaalasju. Pankrotiseadus kohustab pankrotihaldurit esitama pankroti puhul aruande selle põhjuste kohta, tuleb ära näidata, kas tegu on kuritegeliku pankrotiga või mitte.
Majanduses on selline asi nagu normaalne ja õigustatud risk, peale selle nn ettenägematud asjaolud. Kui räägime Eesti finantsinstitutsioonide suurtest kaotustest, siis paljud kaotused on tingitud mulluse börsimulli lõhkemiset.
Tuleb vaadata, kui professionaalsed on inimesed, kellele raha paigutamine on usaldatud. Läänes töötavad selle peal profid ja ka nemad lähevad alt. Küsimus on selles, kui suuri riske teatud haridustaseme ja oskustega inimesed võtta võivad.
Eestis väidetakse liiga sageli, et seaduses on auk sees, ent asi on seaduse rakendajas, tema oskustes seadust kasutada.