Tootjad Toompeal

Kui ajakirjanik teeb oma töö, saab ta selle eest palka. Ta läheb poodi ja ostab 6 krooni eest liitri piima ja 40 krooni eest kilo sealiha. Praegu on see veel kodumaine piim ja kui veab, pole ka liha Belgiast pärit. Maatootja peaks ju püstirikas olema, kui toidul selline hind on! Paraku saab sellesama piimaliitri eest põllumees töötlejalt ca 1.20, kulutades tootmiseks 2.70, ja sealihakilost 11 krooni, kulutades 16 krooni.

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel oli 1998. aasta arvestuslik brutotulu iga põllumajandustöötaja kohta vaatamata lehma-, teravilja- ja ikaldustoetusele ikkagi vaid 1092 kr kuus, sama allikas prognoosib selleks aastaks miinus 762 krooni. Ka kõige rikkam kapitalist ei suuda lõpmatult toota ja müüa alla omahinna, ükskord ammenduvad kõik reservid -- ka talumets, mida praegu viimases hädas hulganisti raiutakse. Maainimene on ikka otsata loll -- miks peaks ta tootma ka linlastele puhast ja tervislikku toitu, hävitades selle nimel samal ajal seda, mis peaks tulevikus kuuluma tema lastele? Äkki sellepärast Toompeale mindigi...

Mais oli Põlvas Tartu Taluliidu ja Põlva Tootjate Liidu korraldusel põllumajanduse kriisikonverents. Põlluminister ütles vist esmakordselt välja mõtte, et ega enne olukord ei parane, kui tootjaid jääb vähemaks -- selleks arvuks pakuti välja ca 50%. Minister on lausa selgeltnägija, juba praegu on näha, et ennustus täitub sügiseks.

Regionaalminister soovitas põllumeestel hakata tegelema alternatiividega, kasvatada kas või jaanalinde. Nõu polegi ju paha. Küsisin ministrilt, kui suur protsent maaelanikkonnast võiks tulevikus alternatiividega nii tegeleda, et neile turgu jätkuks. Sain vastuse, et ideaalis võiks see protsent olla kakskümmend. Lihtne rehkendus näitab, et kuhugi maa ja taeva vahele jääb 30% praegu veel eksisteerivaid maatootjaid. Mida siis nemad peaksid tegema? See küsimus jäi vastuseta ja on seda tänaseni.

Põlva nõupidamisel pakutigi välja mõte luua kriisitoimkond ja võib-olla mõne aja pärast ka Toompeale minna.

Siililegi on selge, et põllumajanduslik tootmine peab vähenema. Miks peab see aga toimuma maatootjale nii valusalt -- pankrottidega, jättes maale tuhandeid töötuid. On võimalik välja arvestada Eestile vajaminevad toiduainekogused, kehtestada kvoodid või toimida kuidagi teisiti, kuid maainimesele peab selgelt ütlema, kas tema tööd vajatakse. Edasi on juba riigi asi regionaalpoliitilisi lahendusi otsida. Siis pole enam mõtet rääkida ka talust kui elulaadist ega sellest, et põllumees on looduse taastootja ja selle hoidja, sest selle kõige eest tuleb paraku maksta ja ... polekski nagu põhjust enam Toompeale minna.

On kaks võimalust -- kas peame jätkuvalt Mekaks ainult Tallinna linna, mille slogan võiks siis ju olla: linn, kust pole vaja väljuda, või püüame analüüsida, miks ikkagi põllumajandustootmine on jõudnud sellisesse kriisi ja millised oleksid teed sellest kõige valutumaks ülesaamiseks.