Sammuke pistiseriigi puhastumise poole

Tõsi, kui altkäemaksu võtja jaoks on uuenduses sätestatud, et ta peab teatama enne, kui ta on andja huvides teo toime pannud või toime panemata jätnud, siis altkäemaksu andja jaoks peaks toimetuse arvates kehtestama kitsendusteta amnestia. Nagu näitab ka juhtum Äripäevaga, võetakse «tasu» tihtipeale pärast töö tegemist, mitte ette. Nii et võib osutuda võimatuks teatada altkäemaksu faktist enne kinnimakstava teo sooritamist.

Leidub kindlasti huvigruppe, kellele uus pistisele lähenemise viis ei meeldi. Riik on lasknud altkäemaksu andmise-võtmise süsteemil juurduda ja asjaajamist pistise abil peetakse peaaegu normaalseks. Altkäemaksu andja teab, et bürokraatiarattad jahvatavad aeglaselt, ja soovib saada eelist teistega võrreldes. Inimlik eesmärk on asjad lihtsalt korda saada. Pistisevõtjal on aga hea võimalus ära kasutada oma positsiooni palgalisa teenimiseks.

Koodeksimuudatuste jõustumisel olukord muutub. Oluliseks saab preventiivsus. Kuklasse hingab teadmine, et n-ö tehingu teine osapool võib asjast teatada, kartmata ise sealjuures kurjategijaks saada. Ja see peaks panema tõsiselt mõtlema, kas tasub riskile minna.

Loodetavasti aitab seadusemuudatus ühiskonnal eetilisemaks muutuda. Senine praktika on näidanud, et kui «tehing» üldse avastatakse, muudetakse see farsiks. Meenutame labaseid komöödiaid Indrek Toome ja Monika Mägiga. Nii tegi ka ajakirjandusliku eksperimendi käigus Äripäeva ajakirjanikult altkäemaksu saanud Annika Jürgenson justiitsministeeriumi kaasabil ja mõistmisel Äripäevast filmistuudio ja tema vallandamist põhjendati altkäemaksu võtmise asemel tööluusiga.

Nagu öeldud, on süsteem tugevasti juurdunud ja ametnike ringkaitset niisama lihtsalt ei murra. Riigi muutumiseni kliendisõbralikuks on veel pikk maa, ent üks samm sinnapoole on kriminaalkoodeksi muudatustega astumisel.