Imerohuga viinakuradi vastu

Revia maaletooja MediNet Eesti juhi dr Tiina Loone sõnul on uue põlvkonna alkoholismiravimi eelis see, et seda tarvitav alkoholilemb võib ravikuuri ajal ka mõne pitsi võtta, ilma et tal hakkaks viinast paha. Sellega erineb Revia senistest alkoholismiravimitest (rahvakeeli ampull või torpeedo), mis tekitasid inimesel viinavõtmise korral äärmiselt halva enesetunde.

Ravimi toimemehhanism on lihtne -- inimene, kes võtab viina Revia ravi ajal, ei saavuta meeldivat joobumustunnet, sest ravim blokeerib aju vastavad keskused. Nii suudab inimene ravikuuri ajal kontrollida joodud alkoholi kogust. Alkoholi joomise motivatsioon alaneb ja pikapeale kaobki iha alkoholi järele -- mõnu joomisest ju ei tunne.

Dr Tiina Loone prognoosib Reviale suurt käivet, sest peaaegu ilma kõrvalmõjudeta ravimit võivad tema väitel välja kirjutada ka perearstid. Tänaseks on uut ravimit müüdud 2000 karpi.

Paraku on uus ravim taskukohane eelkõige jõukamatele -- rohukarp maksab 1300 krooni. Ühest karbist jätkub kuuks ajaks, terve ravikuur kestab kolm kuud. Eestis hüvitab haigekassa ravimi maksumusest 200 krooni, nii et üks ravipäev läheb maksma 37 krooni ringis.

Samas ei jaga kõik arstid maaletooja vaimustust Revia imelisest ravivõimest. Psühhiaater Imre Rammuli sõnul aitab Revia mitte ainult alkoholi, vaid kõigi liialduste puhul, kuid mingit revolutsiooni meditsiinis ta endaga kaasa ei too.

Analoogiline joomaravim Acamprosate on tema sõnul naaberriikides ammu kasutusel, kuigi see tekitavat kõrvaltoimena potentsihäireid. Algselt registreeritigi Revia USAs narkomaania-vastase preparaadina.

Rammuli sõnul on pelgalt tablettide sissevõtmisel alkoholismiravi tulemuslikkus küsitav, sest kindlasti peab kaasas käima ka psühhoteraapia.

Revia ei saa Rammuli arvates kunagi nii kuumaks müügiartikliks kui potentsiravim Viagra. Pealegi on alkoholist võõrutamiseks veel teisigi teid, näiteks hüpnoos ehk kodeerimine või Anonüümsed Alkohoolikud.

«Isegi nõid vahel aitab -- see on ju ka sugestiivteraapia,» arvab narkoloog Jaanus Mumma.

Autor: Lauri Liikane