Kodukotuse-nimekirjad ei usu Toompead

Juhtivate päevalehtede vedamisel hakati rohkem kui aasta tagasi iga sõna saanud kodanikku parteilasena märgistama. Kirjutas ta erakonna asjast või bioloogiast. Ajakirjanike abil jagati erakonnad headeks-halbadeks ja parteistunud isikud osutusid õige või vale erakonnaga liitujateks.

Kui see võis olla riigikogu valimiste kaasnähtus, siis pärast valimisi läks olukord hullemaks -- iga patuteo puhul tehti kõigepealt kindlaks isiku parteiline kuuluvus. Suurele osale elanikkonnast hakkab selline sildistamine vastu. Eriti tundlikud ollakse väiksemates kohtades, mille kajastus on neutraalsete nimedega valimisliitude (taas)tekkimine.

Seda vaatamata 17. oktoobri valimiste suurele eripärale -- kandideerijad teavad, et järgmised kolm aastat võimul kulgevad praeguse riigikogu käpa all, tuleb arvestada kolmikliidu võimulolekuga. Volikogude kaks eelmist koosseisu teadsid, et alustavad ühe valitsusega, aga võivad lõpetada teisega.

Nüüd pole valikut -- tuleb kas tingimusteta tunnistada märtsis 1999 võimuletulnuid või leppida Toompea ebasoosinguga kõik kolm aastat.

Seda üllatavam on, et kolmikliidu erakonnad suutsid esitada kõigest 53 nimekirja -- enamik kohalike volikogude tegelastest loobus enda avalikust sidumisest võimulolijatega. Tegu on maapiirkondade esindajate umbusaldusavaldusega senisele parteilisele põllumajandus- ja regionaalpoliitikale. Ei usuta uue valitsuse pakutavat, milles osa etendab kolmikliidu n-ö linlik päritolu.

Viimast teades on rabav EME ja Maaliidu vähene aktiivsus -- nende liidrite ühinemislubadus ei saa asendada oma nimekirjaga kohtade võitmist volikogudes. Sama kehtib ka Pensionäride ja Perede Erakonna kohta, sest parteistumist üle elavas riigis ei saa keegi ühtegi valimist vahele jätta. Suurem osa valijatest (eriti pensionäridest) ju ei jäta valimisi vahele ja küllap leitakse uus erakond.