Erik Samel • 17 oktoober 1999

Imbkaev ja vananenud torustik

Vee kvaliteet Tallinnas ja selle ümbruses on keskkonnaspetsialistide sõnul hea.

Harjumaa looduslik vesi vastab peaaegu kõikjal joogivee standarditele, kinnitab Harju maavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja asetäitja Tiia Kaare. Joogivee võtmist peab vältima kõige ülemisest (kvaternaari) veekihist, sest see on sageli bakterioloogiliselt reostunud. Kõikjal pole korras ka järgmine, ordoviitsiumi põhjaveekompleks.

Kuigi vee kvaliteet on üldjuhul normide piires, joovad siiski paljud inimesed ebakvaliteetset vett. See on Kaare sõnul tingitud veetrasside amortiseerumisest, osa kasutatavaid trasse polegi mõeldud joogivee jaoks.

Pärast suvila või eramu ostmist soovivad paljud omanikud vee- ja kanalisatsioonisüsteeme kaasajastada. Uue kaevu tegemiseks saadakse luba lähtuvalt sellest, kas heitvee ärajuhtimine on lahendatud, märgib Tallinna keskkonnaameti juhataja asetäitja Kalle Türk.

Sama asutuse veeosakonna juhtaja Anni Turro sõnul on probleemiks sadevee ja liigvee ärajuhtimine. Sadevete kanalisatsioon pole välja arendatud Merivälja ja Mähe vahelisel alal, Mähel, Kakumäel, Veskimetsas, Lillekülas. Sealsed omanikud on paigutanud kuivenduskraavidele mitmes suuruses truupe erinevale sügavusele.

Ehituse ja planeerimise seadus ei nõua, et väikeelamu projekt peab sisaldama ka drenaazhi- ja sadevee ärajuhtimise lahendust. Sageli eramuomanik ei teagi veega seotud probleemidest. «Peale selle, et tellija võtab tipparhitekti oma maja projekteerima, peaks vajadusel appi võtma ka kvalifitseeritud maaparandaja,» ütleb Türk.

Enne elamu ostmist peab välja selgitama, kui kaugel on majast vee- ja kanalisatsioonitrassid. Detailplaneering võib olla valmis, kuid see ei tähenda veel, et tehnovarustus on välja arendatud. Heauskne ostja ostab krundi ära, sest kehtestatud detailplaneeringul on torud jooniste peal olemas. Tegelikkuses neid aga ei pruugi veel olla.

Seaduse järgi tuleb piirkond välja arendada detailplaneeringu järgi. Esimesed kinnistuomanikud võivad jääda aastateks ilma tsentraalse puurkaevuveeta. Turro sõnul pole selge, kes peab välja arendama vesivarustuse ja kanalisatsiooni kuni krundi piirini. Tallinnas on üle 15 000 kogumiskaevu. Vähe on aga kohti, kuhu nendest võetavat heitvett juhtida.

Puurkaevu tegemiseks annab keskkonnaamet loa reeglina vaid siis, kui puurkaev on piirkonna varustamiseks ette nähtud detail- või üldplaneeringuga. Madalatest veekihtidest (ca 20-30 m) vee võtmiseks lubatakse mõnikord ka ajutisi individuaalseid puurkaeve rajada.

On piirkondi (nt Viimsi), kus ülemised veekihid puuduvad ja sel juhul on võimalik saada luba ka sügava alumiste veekihtideni ulatuva kaevu rajamiseks.

Väikese tarbimisega majapidamise sügavas puurkaevus võib vesi kuumadel suvekuudel hapnema minna. «Konkreetne juhus oli sel suvel,» räägib Kaar. «Arvati, et keegi on kaevu solki lasknud, tegelikult oli kaev ise roiskunud.»

Salvkaevude allesjätmist keskkonnaametnikud soosivad, sest selle võrra väheneb suurte puurkaevude koormus.

Suurem probleem on imbkaevudega (mõne meetri sügavused augud), kust heitveed maasse imbuvad. Hulluks läheb asi siis, kui imbkaevust põhjavette sattunud heitveed jõuavad salvkaevudesse, kust võetakse joogivett.

Keskkonnaspetsialistid soovitavad inimestel, kes tahavad uut kaevu, kindlasti teha see ametlikult. Tuttavate kaudu asju ajades pannakse Kaare sõnul sageli maasse kõige odavamad torud, mis ei vasta kaevu konstruktsioonile. Sellistes kaevudes pääseb reostus mööda torusid tihti põhjavette.

«Kultuurne inimene asendab imbkaevud esimese etapina kogumiskaevuga,» märgib Türk.

Vt. ka Pinna- ja põhjavee skeem

Hetkel kuum