18 oktoober 1999

Statistika -- Mõisa reformi II etapp

Nõukogude-aegses koolis arvutatud usinasti keskmist hinnet. Üks juhtum olnud niisugune (aga võib-olla oli see ka humoristide väljamõeldis).

Enesevalitsuse kaotanud õpetaja: «Istu, üks!» Siis on sunnitud end talitsema: «Ei, kaks! Üks viib keskmise alla.»

See lugu meenutab siseminister Jüri Mõisa kavatsust statistika abil kuritegevust vähendada. Läti olevatki Euroopa silmis paremas valguses kui Eesti, sest sealne uus kriminaalõigusseadus toimib ühe kuritegevust vähendava faktorina.

Tõepoolest, kui ainult numbreid uskuda, siis vähendab kuritegevust kõige efektiivsemalt uutmoodi statistika. Kui ikka kõiki moosivargusi keldrist kirja ei pane, on kuritegevus selgelt väiksem.

Eks Jüri Mõisal ole omamoodi õigus kah. Väiksemaid kuritegusid, nagu jalgratta vargus, ei jõuta uurida ega lahendada niikuinii, võib-olla pole siis tõepoolest neid mõtet arvele võtta. Kuigi hiljuti just üks jalgrattavargus avastati, harukordset sündmust näitas isegi televisioon.

Jüri Mõisa ettepanek statistikat muuta on tegelikult üsna kooskõlaline tema varasema tegevusega: kui ühest otsast politseinike arvu vähendada, siis suudavad järelejäänud veelgi vähem, mistõttu on vaja teisest otsast nende töökoormat veidigi kergendada. Kui mitte muus, siis vähemalt statistiliselt, arvudes.

Millegipärast ma siiski ei usu, et meie inimesed on iseäranis usinad kuritegudest raporteerima, erinevalt Euroliidu kodanikest. Põhjanaabreid vedavate laevade turvateenistused on sunnitud massiliselt fikseerima näiteks viinapudeliga kilekottide kadumaminekuid. Eesti kodanik lööb niisugusel juhtumil vast kergemini käega, ehkki hoiab oma vara ehk hoolsaminigi. Ent päris kindlasti võib iga Eesti kodanik tuua näite enda või oma lähedaste elust, kuidas me juba oleme aidanud statistikat parandada: pole registreerinud väiksemat kuritegu, nagu sisselöödud autoaken ja varastatud autoraadio esipaneel, nöörilt pihtapandud teksased, postkastist näpatud ajaleht. Kuid kas need ongi nii väiksed õigusrikkumised? Kõik on suhteline.

Statistika suhtelisuses veenis mind kõige paremini üks Eurostati ümarlaud, mis konkreetsel juhul toimus Riias. Euroopa Liidu juhtivad statistikud rääkisid statistikast nii abstraktses kui ka konkreetses vormis, eesmärgiks standardiseerida sellealane tegevus liiduga ühinevates riikides.

Mulle jäi kuluaarivestlustest kõlama, et ei ole võimalik taga ajada absoluutset statistikat, võimalikud on ainult ühe ja sama asja erinevad projektsioonid. Kõik sõltub valimist, meetodist, objektist, töötlemisest jne. (Küllap on Jüri Mõiski nendest seisukohtadest ?nitti võtnud.)

Mulle kui ajakirjanduse esindajale suhtelisuse rõhutamine eriti ei istunud -- lugejal-kuulajal-vaatajal võib tekkida küsimus, kas üldse uskuda meedias avaldatavaid numbreid või mitte. Kuigi teoreetiliselt oli statistikute jutt õige. Ei tahaks ainult statistika niisugust sättimist, et inimeste õiglustunne saaks selgelt riivatud, et mitte öelda traumeeritud.

14. oktoobri Päevaleht avaldas teadusliku artikli, mis veidi naeruvääristab statistikat. Mõte oli umbes järgmine:

Kuna temperatuur pidevalt tõuseb, siis on kevaditi kõige soojemad nädalalõpud. Ja sügiseti, vastupidi, on kõige soojemad just nädala algused. Kui seda tüüpi vaatlused läbi viia, saaksime trendikate uurimisobjektide puhul alati ühe ja sama vastuse -- kas pühapäeva või esmaspäeva. See on nii-öelda üks statistika võõrlahenditest või pseudostatistika. Kui kuritegevus hakkaks järjekindlalt vähenema, selguks, et nädalalõpud on turvalisemad kui -algused. Statistika krutskitest peaksime olema teadlikud.

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum