Agresso -- säästlikkuse proovikivi

Tarkvara osteti enne selgete eesmärkide püstitamist. Partneriks valiti väga väike ning küsitavate kogemuste ja oskustega firma IFOR AB, kes ei ole Agresso Groupi ametlik koostööpartner, ei oma sertifitseeritud konsultante. Agres-so koolitatud konsultante pole ka rahandusministeeriumis.

Riik võttis endale kohustuse juurutada, tõlkida, arendada ja hooldada ostetud tarkvara, omamata selles vallas vähimaidki kogemusi, taotlemata eelarvest selleks piisavalt raha ning suutmata töötajaid piisavalt motiveerida. See oli ilmselt põhjus, miks Eestis ei ole viis aastat vanalt Agresso versioonilt üle mindud uuemale -- töötajaid said palka niigi, neil puudus huvi õppida selgeks uus versioon, koostada käsiraamatud, koolitada inimesi uut versiooni kasutama. Ometi lubavad riigi makstud hooldustasud tasuta uuemale versioonile üle minna.

Mööda pandi veel ühe väga olulise asjaga. Tarkvara juurutamiseks ei piisa kasutajate väljaõppest. Õppida on vaja ka juurutamist ning tarkvaraprojekti juhtimist. Kuna projekti üldise kulu kontrollimine jäeti samade inimeste hooleks, kes vastutasid juurutamise eest, saigi võimalikuks see, et projekti veeti aasta-aastalt edasi poolikult, suurendades nii lõplikku kahju veelgi.

Nüüd tuleb uuesti alustada. Kui aga alustatakse samamoodi, ehkki teise tarkvaraga, kordub sama stsenaarium. Seepärast on vaja teha selgeks, milliseid otsuseid tahetakse riigi raamatupidamissüsteemist saadava info põhjal teha, koostada otsustele vastavad aruandluse põhimõtted, juurutada tarkvara.

Mõistagi tähendab see uut tööd ja lisaraha. Kui valida uus tarkvara, siis ka kulutusi sellele. Kui jätkata Agressoga, saab raha säästa. Keskmine majandustarkvara juurutamine keskmises riigiasutuses maksab ca 400 000 krooni, millest pool on tarkvara hind. Kui asendada Agresso 50 litsentsi muu tarkvaraga, tuleb riigil maksta 20 miljonit krooni.