Majanduslehe Delovõje Vedomosti finantstoimetaja Nadezhda Tarmak vaeb alljärgnevas artiklis küsimust, kas Eestile on kasulikum lahti saada kohalikest venelastest, et seejärel olla sunnitud sisse tooma hulgaliselt võõrtöölisi mujalt riikidest või saab praeguseid sotsiaalprobleeme lahendada ka muul viisil.
USA tänase tormilise majanduskasvu üheks põhjuseks tuleb lugeda pidevat uute töötajate sissevoolu riiki. Sellisel moel rahvaarvu suurendamine teeb võimalikuks SKP kasvu 5- 6% ulatuses aastas. Viimane näitaja ületab tunduvalt majanduskasvu numbreid Euroopas, kus nii suurt rahva juurdevoolu ei ole.
Milline on Eesti riigi poliitika selles küsimuses? Viimasel ajal on paljud meediaväljaanded trükkinud ära murelike teadlaste ennustusi, millede kohaselt langeb Eesti rahvaarv kümne-kahekümne aasta pärast 1 miljoni elanikuni.
Niisugustesse prognoosidesse tuleb suhtuda kui tõsisesse hoiatusse. Seetõttu on ilmne, et piiride avamine võõrtööjõule, nagu pakuvad mitmedki riigimehed, võib saada lahenduseks reale probleemidele. Suureneb rahvaarv, mille tulemusena suureneb ka riigi koguprodukt. Samuti leiab aset nii vajalik elanikkonna noorenemine, mis omakorda lahendab pensioniprobleemi ja lõpetab praegused vaidlused selle ümber.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kuid et saabuks eelkirjeldatud idüll, on tarvis muuta keeleseadust ja kodakondsusseadust.
Ja veel. Enne kui kutsuda Eestisse piiritagust rahvast, tuleb luua kõik tingimused siinsetele inimestele, lihtsalt seepärast, et nad mujale ei lahkuks. Seda selleks, et Eesti poleks ei praegustele ega tulevastele elanikele 'liiga kehvaks kaubamärgiks' nagu Tallinna linnapea Jüri Mõisa jaoks.