Riik tõtaku appi uusi kvoote täitma!?

Eesti piimatoodete kvoot suureneb 1. juulil Euroopa Liidu suunal kolm korda ja suureneb igal aastal veel 30. Iseenesest suurepärane, võiks öelda isegi läbimurdeline saavutus on ergutanud ka põllumajanduslike bürokraatide mõttetegevust. Vältimaks vahendajaid tahetakse luua põllumajandussaaduste eksportimist koordineeriv riiklik katusstruktuur.

Äripäev leiab, et riiklikku ekspordifirmat pole mingit mõtet luua.

Põllumajanduslik tootmine, töötlemine ja eksport käib ju praegugi, ja miks ei võiks see jätkuda, ainult kolm korda suuremate mahtudega. Vahendajaid ei suudaks vältida ka riik. Asjaomaste inimeste jutust võis siiamaani aru saada, et eduka äri peamine takistus oli ekspordikvootide väiksus. Nüüd on see takistus kõrvaldatud. Tuleb rohkem messidel käia ja oma toodangut tutvustada, luua otsesidemeid ? niiviisi on töö tulemuslikkus ja kasum suuremad.

Riiklik struktuur annab suurema kindluse kaubast lahtisaamisel, kuid niisugune moodus teenib ainult nõrgemate huve. Tugevad tootjad-töötlejad suudavad piiride avanedes veelgi paremini müüa.

Riiklikku agentuuri nõudev mõtteviis kuulub eelmisesse Eesti Vabariiki, kui või, munad ja peekon riikliku toega välja rändasid. Tänases päevas meenutaks sama süsteemi reanimeerimine pigem riiklikku kokkuostu: ei lähe mustikatega mitte turule, vaid annad turvaliselt riiklikku kokkuostu. Samas ei saa keegi keelata tootjatel-töötlejatel ise luua niisugust ekspordiorganisatsiooni.

Lacto Piimatööstuse ühe juhi Randar Tamme arvates ei suuda Eesti suurenenud kvoote esialgu täita, mis tähendab, et kogu ekspordikõlblik toodang läheb niigi eksporti.

Piimakari on vähenenud 150 000 peani ja selle arvukuse taastamine võtab oma paar aastat aega. Iseenesest ei tooda katusorganisatsioon ju midagi juurde, või kui, siis ainult bürokraatiat. Piimatoodangu vähesuse taustal tundub riikliku moodustise tekitamine iseäranis mõttetu.

Riikliku agentuuri üks tagamõte võib seisneda ka uute tegijate või mõnede seniste tegijate valikulises eemalehoidmises. Ühed on liitunud riikliku katusorganisatsiooni alla, kus ilmselt jagatakse ka kõik Euroliidu ekspordikvoodid. Ülejäänud, kes sinna ei kuulu, katsugu õnne parem mujal, näiteks Venemaal. Ses mõttes võib riiklik struktuur seadustada ühtede konkurentsieelised teiste ees, mida ei saa mitte kuidagi heaks kiita.

Eesti peab heameelt tundma uute väljakutsete üle, mitte aga mõtlema sellele, kuidas iga asja veelgi täiuslikumalt reguleerida. Euroopa Liit on juba vähendanud eksporditoetusi oma põllumeestele ? Eesti positiivne eeskuju on vist nakkav.