Viimasel kahel aastal on Eesti majandus elanud väga madala inflatsiooni tingimustes. 1999. a suvel, kui majanduse langusfaas läbitud, oli oodata inflatsiooni kiirenemist. Tegelikkuses leidis see aset prognoositust hiljem. Märkimisväärselt hakkas tarbijahindade kasv kiirenema käesoleva aasta suvest. Selle taga olid välismaised hinnasurved, kuigi oma rolli mängis ka majanduskasvu taastumine. Kõrgema inflatsiooni perioodi kogeb praegu kogu maailm ? septembris oli eurotsooni riikide aastane inflatsioon viimase kuue aasta kõrgeim.

Ka oktoobri THI kasv on kooskõlas inflatsiooni oodatud ajutise kiirenemisega. Kui I poolaasta jooksul ulatus THI keskmine kasv 3,1 protsendini, siis septembris oli tarbijakorv keskmiselt 4,7 ning oktoobris 5,4 kallim kui aasta tagasi. Hinnakasvu kiirenemisele viitasid juba varem kütusehindade kõrgseis, transpordifirmade hinnatõstmised ja telefonitariifide muutmine. Ka leiab traditsiooniliselt oktoobris aset toidukaupade sesoonne kallinemine. Mõneti üllatav oli alkohoolsete jookide ja tubakatoodete hinnakasv.

Arvestades välissurvete jätkumist, sh naftahindade taset, on selleks sügiseks-talveks oodata jätkuvat hinnakasvusurvet, mis peaks tänavuse aasta keskmise THI kasvu viima nelja protsendini. Lisades ka planeeritavad administratiivsed aktsioonid, nagu näiteks elektri hinna tõusu, võib prognoosida, et 2001. aasta hinnakasv ei ole 2000. a omast madalam. Samas ei ole see midagi ebatavalist. Peamine Eesti hinnaarengut mõjutav tegur oli ja on hindade ühildumise protsess, mille trendist allpool ja ülalpool olemise perioodid on ajutised. Ka majandusagendid ei tohiks end mõnevõrra kõrgemast inflatsioonist mõjutada lasta. Näiteks palgakasvu taga saab ikkagi olla vaid tootlikkuse suurenemine.