Vilve Torn • 7. detsember 2000 kell 22:00

Sepp taob rauast salasoove

Wismari tänavas asuvas sepikojas on nahksete põlledega mehed sepiseid tagunud juba kümme aastat ning nende juurde minnes tundub hetkeks, et selles tänavalõigus, kus töökoda asub, on aeg seisma jäänud. Vaikne on, isegi autod ei sõida.

Esimesena näen sepikoja trepil suurt musta-valgekirjut kassi. Pea on tal jäme, silmad vesised ja käpad laiad. Karv läigib, nagu oleks kõutsi just äsja rasvaga määritud.

?See on Tiitsu, sepikoja kass,? ütleb üks seppadest Aleksander Murakas ehk Sass uksele vastu tulles. ?Tiitsu on kaheksa aastat vana ja algusest peale meie juures olnud. Sööb toorest liha ja kala, rotte püüame talle ise. Lemmikkoht on kassil alasi peal. Kui tööd teeme, on seal soe. Varsti on aga ta nii suur ja paks, et ei mahu enam sinna ära,? räägib Sass kassist. Ise silitab looma lõua alt.

Sass on Wismari tänava sepikojas mitmeid aastaid rauda tagunud ning mujale tööle minna ei taha. ?Minul on see sepa värk veres. Minu vanaisa oli sepp, tolle esivanem samuti. Ju see anne ja huvi kandus minulegi üle. Hakkasin ise õppima. Lihtsamad oskused saab ruttu selgeks, kuid tegelikult õpitakse seda kunsti terve oma elu.?

Sassi sõnul on sepatöös oma võlu. ?Ma ei pea kellast kellani, kinninööbitud ülikonnas, laua taga istuma. Mul on vabad käed. Kui tuleb tellimus, töötame vajaduse korral öö läbi. Kui midagi suurt teha ei ole, on ka sepikojas vaiksem.? Sestap ma teist seppa ei kohtagi. Too on öösel tööd teinud ning minu sealoleku ajaks juba töökojast lahkunud.

Sass räägib, et võib-olla oleks see sepikoda olematagi olnud, kui tugevate sepageenidega Mati Jõgimar poleks seda kunagi sepikojana tegutsenud maja avastanud. Ise sepatööga tegelenud Jõgimar hakkas mõtet arendama. Kuigi mehel kulus lugematu arv tunde paberimajanduse korda ajamiseks ning vahepeal tühjalt seisnud majale eluvaimu sisse puhumiseks, avas sepikoda ühel päeval ikkagi uksed.

?Ainult hulludel saavad sellised mõtted pähe tulla,? ütleb vahepeal sepikotta saabunud Jõgimar. Samas pole temalt aga mõtet küsidagi, kas otsus oli õige või vale. Mehe olek reedab palju, tema silmad säravad kogu aeg ning naeratus käib ta kannul. Korraga tormab ta tagaruumi, seob valge põlle ette nagu pagar ning tuleb siis jälle tagasi. ?See on peigmehe põll,? ütleb Jõgimar nahast põlle paitades. ?Ajast aega on sepad abiellujatele õnne toonud. Eks nüüdki astuvad pruutpaarid minu juurest läbi. Siis paneb värske abielumees selle põlle ette ning hakkab hobuserauale nimetähti sisse taguma.?

Jõgimar on ka ise sepatööd teinud küll ja küll, kuid kaks aastat tagasi otsustas ta, et nüüd on sellega kõik. Sellest päevast peale pole ta enam vasarat puutunud ning enda sõnul enam ei puutugi. ?Lihtsalt ei võta kätte ja kõik. Mu kaaslased ütlevad ka, et kui sepatööd korra veel teen, võtavad mul näpu maha.? Põhjust, miks see nii on, temalt välja ei pigistagi.

Kuna Jõgimar ise enam tule ääres ei mässa, on loomulik, et sepiseid peavad tegema teised mehed. Üsna ruttu saab mulle selgeks, et põhimõtteliselt on kõike võimalik rauast välja taguda. Ka mööblit.

?Meile hakkab rauast mööbli mood alles jõudma. Läänes on see väga kõva ja kallis sõna.? Eestis tellivad praegu rauast mööblit enamasti inimesed, kes on endale ostnud mõne vana talukoha. Et kõik oleks ehe ja algupärane, püütaksegi arhailisust isikupäraste esemete kaudu veelgi rohkem esile tõsta.

Kui mööbli idee peas kindlama koha võtab, siis tasub teada, et kaheinimesevoodi valmistamine võtab aega vähemalt ühe kuu. Hinnad algavad 6000 kroonist. Tulemus on ainulaadne ning teist samasugust voodit pole kellelgi.

Samamoodi on võimalik valmis teha ka toolid, lauad, peeglid. Mis siis veel rääkida pisiasjadest, nagu uksekoputid või kaminavõred. Enne jõule on loomulikult kõige minevam kaup küünlajalad. Sassi sõnul on kingitustena nõutud ka mõõgad ja pistodad. Need on originaalsed kingitused ja kestavad põlvest-põlve. Sama eesmärki täidab ka Sassi kujundatud rauast lutt. ?Sain vanaisaks, nuputasin tükk aega, mida lapselapsele kinkida. Sealt idee alguse saigi,? ütleb Sass.

Järjest enam leiavad meeste sõnul sepikotta tee ka need, kel vaja ainulaadset kaminavõret, majanumbrit, aeda või sepisväravat. Küsitakse ka akna- ja uksevõresid, trepipiirdeid ja käsipuid.

Kui sepikojast end minema asutan, küsin Jõgimarilt, mis tema arvates neid mehi sepikojatöö juures kinni hoiab. ?See peab neid huvitama, sest sepatööga rikkaks küll ei saa.?

Hetkel kuum