Bushi kõikuv jalgealune

Probleemi ei tekkinud nii kaua, kuni üks kandidaat oli teistest selgesti soositum. Sel puhul on kerge mängida mängu, et neid täisealisi kodanikke, kes soovisid 1996. aastal Bill Clintoni jätkamist presidendina, oli just nimelt 47 401 185. Valimised, mis tegid George W. Bushist Ühendriikide 43. presidendi, osutusid enneolematult tasavägiseks ja näitasid tõsistele puudujääkidele senises süsteemis.

Kui käsitame mõistet ?demo-kraatia? sõna-sõnalt, tuleb tahes-tahtmata tunnistada, et rahva+võim ei realiseerunud. Al Gore?i toetas nn rahvahääletusel üle 300 000 inimese rohkem kui Bushi. Edumaa oli tühine mõni promill, kuid arvestatav. Kumbki ei kogunud 50%+1 häält.

Ent kui toimunud oleksid järelvalimised kahe kõige enam hääli saanud kandidaadi vahel (nagu mitmes vana maailma riigis), võitnuks suure tõenäosusega Gore, sest kolmandale kohale jäänud Naderi enam kui kahest ja poolest miljonist häälest läinuks lõviosa talle.

Samal ajal toimis põhiseadus. Põhiseaduses ega selle parandustes pole sätestatud, mida teha olukorras, kus ühe kandidaadi edu teise ees jääb mõnes osariigis 0,01 ning 0,02 protsendi vahele ja tekkinud on tõsiseid kahtlusi, et hääli lugenud masin töötas vigadega (nagu juhtus Floridas). Küll aga näeb põhiseadus ja hea tava tolles riigis ette, et pretsedendituid juhtumeid lahendavad juristid, ja eelkõige juristide eliit ehk vannutatud ülemkohtunikud.

Kui Ülemkohtult saadi lahend, et Floridas ei tule hääli käsitsi üle lugeda, jõnksatas süsteem taas paika. Bush kuulutati 537 enamhäälega Floridas võitjaks ja sai niisiis enda selja taha kõik 25 sealset valijameest, Gore tunnistas avalikult kaotust, valimiskogu valis vahekorraga 271:267 Bushi presidendiks, senat kinnitas tulemuse ja homme annab Texase endine kuberner, parem käsi tõstetud, vasak Piiblil, ühelauselise ametivande, kus tõotab pühalikult kõigi oma võimete ja parima arusaamisega säilitada, hoida ja kaitsta Ühendriikide Konstitutsiooni.

Eelmine (ehkki mitte esimene) USA president, kes valiti riigipeaks hoolimata teisest kohast rahvahääletusel, oli Benjamin Harrison (1889-1893). Ta ajas edukat välispoliitikat, ent jäi sisepoliitiliselt nõrgaks ning ebapopulaarseks tegijaks, paljus oma haavatavuse tõttu.

Muide, Bushil on teinegi nõrk koht. Kaalukausi Floridas kallutas tema kasuks Ühendriikide Ülemkohus, kus seitse liiget üheksast määrati vabariiklastest presidentide (Ford, Reagan, Bush-vanem) poolt.

Ma kordan: George W. Bush on igatpidi seaduslik president. Temast sai riigipea neid protseduurireegleid järgides, mida näeb ette kehtiv põhiseadus. Selles mõttes ei ole vastastel võimalik ta jalgealust õõnestada. Aga pind, kus ta seisab, on sellegipoolest kõigutatav, ja naiivne oleks arvata, et teda presidendiks mitte soovinud poolesaja miljoni ameeriklase hulgas ei leiduks neid, kes jätaksid talle nina alla hõõrumata, kui ?ebademokraatlikul? viisil ta võimule pääses.

Loota Bushist tugevat presidenti oleks niisiis ennatlik. Või näeb tema ja ta administratsioon tekkinud olukorrast väljapääsu enese maksmapanemises, mis trotsib nimme võimalikku haavatavust.

Autor: Enn Soosaar