Flamenco annab enesekindluse

Flamenco pole pelgalt tants ? vaid laul, tants ja kitarrimäng (cante, baile ja guitara). Olulisim on laul, millest kõik välja kasvas ? alguses toetati seda emotsionaalsete käteplaksutustega, 19. sajandi lõpus tekkinud populaarsetes muusikakohvikutes kujunes ka flamenco-tants. Flamenco-etendused vallutasid maailma 1915. aastal ja valitsevad publikut siiamaani. Head etendused on kallid ning välja müüdud kogu maailmas.

Laul on etendustes olulisim: lauljal on oma lugu jutustada, mis on etenduse sisu ja alus. Elav laul ja ehtne hispaania kitarr on õigeim flamenco-saade ? mitte plaadimuusika. Elav saatemuusika garanteerib etenduse sajaprotsendilise terviklikkuse, sest laulja laulab siis just sellele tantsijale, kitarr saadab just seda lauljat ja tantsijat ning tantsija elustab just seda muusikat.

Flamenco-muusika tundub alguses paljudele võõras ja veider. Seda peab õppima kuulama, tundma ja armastama justnagu klassikalist muusikat. Kui muusikaga hea klapp olemas, on kergem alustada ka tantsuõpinguid.

Flamenco-rütmid on rasked ning eeldavad tõsist õppimist. Et heaks tantsijaks saada, tuleb harjutada iga päev, sest sammud kipuvad kiirelt ununema. Eestlane ei saa flamenco?t adekvaatselt õpetada ? parimaks tantsuõpetajaks on hispaanlane.

Esiteks on tants siis tehniliselt autentsem, teiseks on hispaanlastest flamenco-õpetajad enamasti ise pisikesest peale seda õppinud ning oskavad paremini ka teisi õpetada. Hispaanlase käe all on õpilastel lihtsam, sest tema õpetus on süsteemne ja loogiline. Teistsugune on ka hispaanlaste temperament, mis sobib paremini flamenco?ga kokku kui eestlaste kinnine üksiolemine.

Flamenco?t õppides on oluline aeg-ajalt õpetajat vahetada. Esiteks tagab see ühe õpetaja matkimise asemel isikupärase tulemuse ja pideva arenemise, teiseks väldib vigade õppimist.