Finantskaubamajadele head aega ja tere tulemast

Universaalpankade kriisi esineb mitmel põhjusel. Aastal 2000 tühistas Saksa valitsus maksusüsteemi, mis praakis välja kapitali kasvutulud pikaajalistelt osalustelt aktsiakapitalis. Nüüd saavad pangad end kergesti võõrandada hoiustest, mis on olnud väga tulusad.

Jaapanis vajatakse süsteemset pangandusreformi viimase kümnendi jooksul toimunud börsi kokkuvarisemise ajal pankade tekitatud kahjumite ulatuse tõttu kinnisvaras ja väärtpabereis. Mujal Ida-Aasias oli 1997. aasta kriisi peapõhjus ülemäärane krediidiandmine eelistatud klientidele. Jaapani ja teised Aasia universaalpangad on määratud läbikukkumisele oma kahjumite tõttu, Saksamaa omad kasumite pärast.

Aastakümneid peeti universaalpanku Saksamaa ja Jaapani majandusedu saladuseks. Juhtivad pankurid pidasid oma missiooniks pigem isamaateenimist kui rentaablust. Enne Esimest maailmasõda kuulis krooniliselt ebastabiilsete pankadega tegelemiseks loodud USA Finantskomisjon, kuidas töötas Saksamaa süsteem ning nõudis tungivalt selle imiteerimist. Väited Saksamaa eeskuju paremuse kohta ei pidanud aga kunagi vett. Suur majanduslik surutis tõi esile universaalpankade haavatavuse: aktivate deflatsiooni pikad perioodid laostavad nende bilansiaruanded. Selline deflatsioon iseloomustas Saksamaa probleeme 1930ndate alguses ja Jaapanit 1990ndatel.

Ometi pakkusid universaalpangad eeliseid ajastul, mil info oli harv ja kulukas. Universaalpankurid teadsid täpsemini, mis toimus ettevõtetes, mille osanikud nad olid, ning kohandasid vajalikke vastutoimeid. Selliseid teadmisi kasutati nende riikide tööstusstruktuuride transformeerimiseks. Päris 20. sajandi alguses ratsionaliseerisid Saksamaa pangad elektrotehnikatööstuse ettevõtted kaheks hiigelkontserniks, need olid AEG ja Siemens. 1920ndatel edendasid nad autotootjate ühinemist: tähtsaim oli Daimler-Benz?i loomine, mis oleks äärepealt neelanud ka BMW.

See oli suurim eelis 19ndal sajandil, mil finantsinfo oli ebaühtlane ning ühiseid auditistandardeid ei olnud. Hiljutine kapitaliturgude internatsionaliseerimine on olnud aga võimas jõud rahandusalase läbipaistvuse poolel. Selguse ja arusaadavusega seoses kadusid mõned universaalpankade eelised.

Universaalpanganduse puudused, mis olid algusest peale olemas, on üha ilmsemad. Finantsmõju kobardumine suunab kapitalipaigutuse ümber vähemtulusatesse suundadesse. 1945. aasta järel oli Saksamaal ja Jaapanis asutatud firmade alaline kaebus see, et neil puudus juurdepääs kapitalile, kuna universaalpangad ignoreerisid neid. Üks statistiline näitaja selle kohta, et kaebus põhines faktidel, on Saksamaa ja Jaapani kapitalipaigutuse kõrge tase 20. sajandi lõpus. Arvudest on näha, et kulutatakse suur osa kapitalist, kuid suhteliselt madala toodangu kapitalisiduvusega, mis johtub ebaefektiivsest kasutusest.

Ometi võib olla liiga vara universaalpangale reekviemi laulda. Investeerimispanganduse ühitamine suure jaebaasiga meelitab siiski, eriti ajal, mil rikkus on jaotunud laialdaselt. Ameerika kogemus näib viitavat sellele, et suure kliendibaasiga pangad, nagu näiteks Citicorp ja Bank of America, pakuvad endiselt suuremaid eeliseid piiratud investeerimispankade ees.

© Project Syndicate

Harold James on raamatu ?Globaliseerumise lõpp: Suure majandusliku surutise õppetunnid? autor.