Eestlaste ettevõtlikkust on tublisti alahinnatud

Artikkel

- Uudised
- 23. jaanuar 2002 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestlaste ettevõtlikkust on tublisti alahinnatud
Kes seda vana asja nüüd täpselt mäletab, aga umbes aasta aega tagasi lasi keegi lahti kõlaka, et Eestis on ettevõtlusalane aktiivsus arenenud lääneriikidest mitu korda madalam. Võin eksida, kuid kahtlustan, et stardipauk anti Äripäevas. Hiljem on sama väidetud pea kõigis tähtsamates väljaannetes, mõneski korduvalt.
On ammu teada, et sada korda korratud vale on tõde ja nii on eespool toodud arvamus kujunenud üldtunnustatud seisukohaks. Keegi pole viitsinud asjasse süveneda ega väidetut kontrollida. Kuna aga iga nähtus vajab ka seletust, siis pole nendestki puudust.
Ettevõtete väikese arvu põhjusi on nähtud nii riigi väheses ettevõtjasõbralikkuses, sõja- ja okupatsiooniaastate käigus kahjustunud genofondis kui ka ettevõtlustraditsioonide puudumises.
Standardväiteks on kujunenud, et Euroopa Liidus on tuhande elaniku kohta 52 ettevõtet, Eestis aga vaid 21.
Kui ikka rehkendaks kõigepealt natuke. Lähteandmed saame maksuameti andmetest, mis on toodud 17. jaanuari Äripäevas. Nende kohaselt oli Eestis 2000. a 23 429 mikroettevõtet (0?9 töötajat), 7411 väike-, keskmist või suurettevõtet ja 59 659 füüsilisest isikust ettevõtjat.
Klassifikatsioon pole just korrektne ? füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) ei ole suurusgrupp ja FIE ettevõte võib olla nii mik-ro, väike-, keskmine kui vähemalt teoreetiliselt ka suurettevõte, kuid vajalikud numbrid me siit leiame.
Jagades 90 499 ettevõtet läbi 1,37 miljoni elanikuga, saame tuhande inimese kohta 66 ettevõtet, mis lööb mütsiga igasuguseid ELi keskmisi. Kui arvestada lisaks sellega, et Eesti elanikkonna vanusestruktuur on suhteliselt ebasoodne ja samal ajal legaliseerimata (põrandaalust) äritegevust on meil jälle suhteliselt palju, siis võiks kurtmise asemel eestlaste ettevõtlikkusele hoopis oode laulda.
Mõnigi lugeja ilmselt kahtleb nendes suurtes arvudes ja arvab, et kindlasti on seal arvukalt mittetegutsevaid riiulifirmasid. Paraku peegeldavad esimesed kaks arvu (23 429 ja 7411) kindlasti just tegutsevaid äriühingud, mille arv on 30 000 ringis juba mitu aastat (registreeritud äriühinguid on ca 50 000).
59 659 registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjat on tõesti ootusi ületav arv (veel eelmise aasta 1. augusti Äripäevas väideti, samuti maksuametile viidates, et 2001. a jaanuariks oli end registreerinud üle 53 000 FIE, kellest tuludeklaratsiooni eelmise aasta kohta esitas 48 000).
Lisaks võib arvestada, et ka deklaratsiooni esitanud FIEd ei pruukinud ju kõik täpselt samal ajal tegevad olla (mõni oli näiteks aktiivne aasta algul, teine lõpus) kuid 21 ettevõtteni 1000 elaniku kohta ei jõua me kuidagi, pigem on see arv ikka üle 50. Ja ega teistegi riikide statistika ideaalselt täpne ole.
Kindlasti on üheks eksitavaks teguriks see, et statistilised väljaanded kajastavad sageli vaid äriregistrisse kantud ettevõtjaid ja vaid maksuametis registreeritud FIEd jäävad seetõttu arvestusest välja.
Samuti võib mõni autor lähtuda seisukohast, et FIE pole ikka päris õige ettevõtja ja teadlikult arvestada vaid äriühinguid.
Sama loogikat rakendades tuleks siis aga korrigeerida ka rahvusvahelisi võrdlusandmeid - tõmmata maha 80 USA ettevõtetest (meie mõistes FIEd) ja ka näiteks 70 Rootsi ettevõtetest (sooloettevõtjad, kel pole ettevõtjale lisaks ühtegi töötajat). Ega nii ikka vist kuhugi jõua.
Kuigi Eesti ettevõtluse olukord pole nii kurb, kui vahel arvatakse, ei taha allakirjutanu kindlasti väita, et me riiklikku ettevõtluspoliitikat ei vajaks. Vajame küll. Aga see on juba järgmise kirjutise teema.
Hetkel kuum