Tallinn ? mitme sadama linn

AS Tallinna Sadam on viimasel ajal tekitanud hulga probleemartikleid. Iseloomulikul kombel on ta arutluste valgusvihku tõusnud seoses valitsusevahetusega. Seda on üsna lihtne seletada.

Sadam on üks väheseid täielikult riigi omanduses tegutsevaid ettevõtteid, mis peale tema toimimise normaalsetele majanduslikele alustele seadmist annab olulist lisa riigieelarvesse. Kolme aastaga ligi miljard krooni dividendidena ja kui lisada töötajate tulu ? ja sotsiaalmaksud, siis kaugelt üle eelpool märgitud maagilise arvu. Kuhu koguneb, sealt on ka võtta.

Suurte arvude maagia on üks, arenev majandusstruktuur hoopis teine asi. Vähe sellest, magusa äri käibed näitavad kasvutendentsi. Viimased operaatorite pakkumised näitavad toorainevedude mahtude suurenemist sellise määrani, mis enam ei võimalda ilma oluliste investeeringuteta suurendada sadama läbilaskevõimet.

Tallinna Sadam on üks kompleks. Holdinguna on Tallinna sadamal igal hetkel võimalik arendada just seda sadama osa, mis kõige enam investeeringuid vajab. Nii on läbi aastate toimitud. Kui viis-seitse aastat tagasi läks raha Vanasadama väljaehitamisse, siis viimased aastad enam kaubasadamatesse Muugale ja Paldiskisse. Mobiilne areng peaks tagama võimalikult paljude operaatorite teenindamise ja juurde meelitama uusi. Aga jutud juba käivad, et saab ka paremini ja Tallinna linnapea on otsuse teinud.

Tallinna linn on siiani olnud sadamate suhtes üsna ükskõikne. Peale AS Tallinna Sadama osa Paljassaare sadama ümbritseb linna veel üle kümne sadama. Enamikku neist iseloomustab segane omandisuhe. Vahemärkuseks võib öelda, et sadamate detailplaneeringud ja üldse kogu asjaajamise käik oleneb suures osas linnast, s.t linna huvi korral oleks suurem osa sadamaid linna käes.

Kui hakata Vanasadama poolt liikuma, siis Linnahalli kaid on täies tegevuses ? kiirlaevad saalivad terve suve. Kuid eksklusiivseks jahisadamaks sobiv Kalasadam seisab täiesti kasutult. Edasi tuleb rida tühje sadamaid, nende hulgas Lennusadam, mis sai kuulsaks presidendi külastusega, siis Miinisadam ja hulk teisi kuni poolsaare teisel pool asuva Pelgurannani.

Sadamatega on seotud üks oluline probleem. Kuigi nad võivad äriliselt hästi toota, peab neisse paigutama olulisi summasid ja ka jooksvad kulutused on hoomatavad. Linnal pole seda siiani mõtteski olnud ega olnud ka Keskerakonna eelmise võimuloleku ajal.

Praegustest plaanidest ilmneb, et linn kavatseb lisaks muudele veel üht küllalt suurt äriühingut majandama hakata. Isegi jutud suurejoonelisest rajatavast tehnopargist kõditavad meeldivalt kõrva.

Kuskil on linnavõimuga nalja tehtud. Sadamate munitsipaliseerimine on küll toredalt populistlik ettevõtmine, kuid see nõuab uute struktuuride loomist, lisaväljaminekuid ja AS Tallinna Sadama konkurentsivõime vähendamist. Kui raha tahetakse jagada ka Tallinnale, siis on lihtsaim viis vähendada riigi dividende ning sadama ja linna vahelise koostööleppe alusel rahad linna kaukasse üle kanda. Koostöölepe on olemas ja valitsuski on linnas ja riigis sama.