Euroopa elab USA kulul

Välispoliitikaalased vaidlused Euroopa, eriti Prantsusmaa ja USA vahel muutuvad tulisemaks ja mitte üksnes Iisraeli-Palestiina veresauna ja terrorismivastasesse võitlussesse suhtumise tõttu. Kuid Euroopa kriitikat, ükskõik kui põhjendatud see ka poleks, ei võeta USAs tõsiselt seni, kuni kontinent jätkab ratsutamist USA kaitsel, mida see on teinud juba pool sajandit. Sõjakas maailmas nõuab rahvusvaheline arvamus usaldusväärset sõjalist suutlikkust ja kõrgtehnoloogilist sõjatehnikat. Euroopal puuduvad need mõlemad.

Arusaadav on USA ärritumine mõne oma Euroopa liitlase peale, kellest Tony Blair?i UK on märkimisväärne erand. Sel eelarveaastal kulutab USA kaitsele lisaks 50 miljardit dollarit, rohkem kui 3 SKPst. See summa on tegelikult II maailmasõja järgsete standardite järgi väike. 1991. a Lahesõja ajal olid USA kaitsekulud 4,8 SKPst, s.o tunduvalt suuremad kui 1950. ja 1960. aastatel.

Euroopa kaitsekulutused näitavad teistsugust pilti. Kaitsekulutused on Saksamaal 1,6, Itaalias 2 ja Hispaanias 1,5 SKPst. Üksnes Prantsusmaa ja UK küünivad 3ni. Aga piiratud arutelu kaitsekulude suhtest SKPsse on ebapiisav, kuna kaitsekulutuste skaalal on erineva majandusega riike. Võiks eeldada, et väiksemad riigid kulutavad kaitsele proportsionaalselt rohkem kui suured. Selle asemel kulutab praegu USA üksinda rohkem kui enamik tema NATO liitlastest kokku ja USA kaitsekulutused tõusevad lähiaastatel ilmselt veelgi.

Julgeolek ja globaalne mõjujõud pole ainsad eelised, mida sõjaliste kulutustega saavutatakse. Ca 10?15 USA sõjalistest kulutustest finantseerib fundamentaaluuringuid ja annab seega võimsa tõuke USA kõrgtehnoloogilisele teadustööle ja arengule. 1940ndatel loodud internet, mis põhineb mõtlemisel ja kulutuste tegemisel, ja 1970ndatel leiutatud ränikiip on mõlemad Pentagoni finantseeritud uurimistöö tulemused.

Sõda Afganistanis, mis sel moel, nagu seda peeti, oli tõesti murranguline, tõestab, kuidas uus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võib eduni viia minimaalse arvu inimestega lahinguväljal ja minimaalsete kaotustega. Venelased võitlesid 10 rasket aastat Afganistanis sama piirkonna pärast. Samaväärse tehnoloogia puudumisel kaotasid nad tuhandeid inimesi ja said lõpuks lüüa. Afgaani kampaania alguses kartsid paljud ?sõjanduseksperdid?, et USAd ootab samasugune saatus. Kui nad arvasid valesti!

Euroopa jääb USAst uuringu- ja arendustegevuses maha ja tema kitsidus kaitse osas aitab võimsalt kaasa kasvava kõrgtehnoloogilise ?investeeringuaugu? tekkimisele. USA paremust dokumenteerivad patentide kohta käivad andmed. 1990ndate lõpus anti 56 kõrgtehnoloogiliste valdkondade patentidest maailmas USA taotlejatele ja üksnes 11 taotlejatele Euroopa Liidu riikidest. Side uuringu- ja arendustegevuse ning majanduskasvu vahel on liiga ilmne, et kahelda Euroopa loidude majanduste tulenemist Euroopa innovaatilisest mahajäämusest. See omakorda võib peegeldada kriitiliste militaarkulutuste puudumist, mis viiksid investeeringud uuringu- ja arendustegevusse.

Jätkuv vaidlus Euroopa ja USA vahel sõjalise transportlennuki valmimise üle, mida kasutataks uute Euroopa riikide kiirreageerimisjõudude 60 000 mehe laialipaigutamiseks, on Euroopa probleemidele iseloomulik. USA-le meeldiks, kui Euroopa valiks lennuki, mille on ehitanud Boeing või Lockheed Martin. Euroopa on jagunenud kaheks. Mõned riigid, eriti Itaalia, toetavad USAd. Teised, nt Prantsusmaa ja Saksamaa, esitavad väiteid Euroopa lennuki kasuks, mille ehitaks Airbus 15miljardilise avalikult finantseeritud projektiga.

Siin peaks Euroopa USA-le vastu hakkama. EL peaks finantseerima Airbusi projekti ja tagama, et märkimisväärne osa rahast läheks uuringu- ja arendustegevusse, et edendada kasvu tööstuses, mis on üks vähestest Euroopa kõrgtehnoloogilise edu valdkondadest. Kust peaksid vajalikud vahendid selle tohutu investeeringu jaoks tulema? Euroopa kaitseministrid arvasid, et sõjaliste kulutuste suurenemine peaks olema välistatud Euroopa stabiilsuspaktist mõjutatud eelarvekitsenduste tõttu. Arvamus sobib kokku usaldatava majanduspoliitikaga, kuid üksnes siis, kui eelarveülejääk jääb ?lahjaks?.

USAs ei muretse eriti keegi, kui suurenenud militaarkulutused tekitavad ajutise eelarvepuudujäägi. Aga mitte Euroopas. Militaarkulutuste kasv seoses stabiilsuspakti jõustumisega peaks viima mittemilitaarse eelarve kärpimiseni: avaliku sektori palgafonde ja sotsiaalsfääri kulutusi, mis on kaugele eemaldunud eesmärgist tagada sissetulek vaestele, tuleb paratamatul järsult kärpida.

Pool sajandit on Euroopa julgeoleku osas toetunud USA-le, kulutades raha kallile sotsiaalsfäärile. See ei saa enam kesta, vähemalt mitte juhul, kui EL tõsiselt tahab maailmas juhtivat rolli mängida. See pole meeldiv sõnum, kuid see, mis juhtus New Yorgis ja Washingtonis 11. septembril ja toimub Lähis-Idas praegu, pole samuti meeldiv. Euroopa peab mõistma, et muutused on vajalikud, ja vastavalt käituma.

© Project Syndicate

Autor: Alberto Alesina