Vihmase ?otimaa lossid ja varemed

Üks tuntumaid lossipiirkondi on Aberdeeni ümbruses. Siit võikski ringsõitu alustada. Aberdeenis on meremuuseum ja kuulsad saiakesed, sarnased prantslaste crossaint?iga. Vanalinnas on keskajast pärinevaid hooneid, ümbruskonnas on palju parke, randu ja aktiivse puhkuse keskuseid, mis just lapsi rõõmustavad.

Aberdeenist 24 kilomeetri kaugusel on Stonehaven, ilusate randadega sadamalinn. Linna vanimas osas on 16. sajandist pärinev Tolbooth, kus muuseum tutvustamaks kohalikku ajalugu ja kalatööstust. Linna kohal kõrgub sõjamemoriaal, kust avaneb suurepärane vaade maale, rannikule ja merele.

Linnast lõunas on 14. sajandil ehitatud Dunnottari loss, mille ümber olevad kindlustusehitised pärinevad 5. sajandist. Loss asub hiiglaslikul kivisel kõrgendikul. 17. sajandil pidas kindlus kaheksa kuud vastu Cromwelli rünnakutele, enne kui alistus.

Stonehavenist 27 kilomeetri kaugusel on järgmine peatuspunkt, väike Fettercairni küla. 1820 ehitatud Fettercairni viinatehas asub küla servas ja selle ümber korraldatakse ekskursioone. Veidi põhja pool on külastajatele avatud 1809 ehitatud Fasque? mõis. 1829. aastal Fasque? ostnud Gladstone?id elavad maja läänetiivas tänini.

42 kilomeetrit põhja sõites leiame Grampianist Drum Castle?i. Nelja meetri paksuste seintega kindlus pärineb 13. sajandist. Tower of Drumi juures on nelisada aastat noorem hoone omapäraste teenijaruumidega. Lossis on vappidega kaunistatud võlvlaed, 16. sajandist pärinev kabel, väike pood ning teetuba. Kindluse juures on roose kasvatatud 1780. aastatest, aed on praegugi omaette vaatamisväärsus.

Siit vaid 10 kilomeetri kaugusel Dee jõe ääres on Banchory. L-tähe kujuline Crathes Castle ehitati siia 16. sajandil ning on omapärase sisekujundusega ? eriti püüavad pilku 16.?17. pärinevad müütilised laemaalingud. Samast ajast pärinevad ka perekonna portreed ja mööbel, mis tänini majas on. Loss on väga hea näide tolle ajastu tornmajadest. Maja ümber on 1,5hektarine liigirikas aed, samuti kolmsada aastat vana. Aeda piirab jugapuuhekk ning aias on põnevat uudistamist igal aastaajal ? pügamiskunsti paremaid näiteid leiate just sealt.

Banchoryst 11 kilomeetri kaugusele jääb Kincardine O?Neil, Deeside?i piirkonna üks vanimaid külasid. (Royal Deeside on ?otimaa silmapaistva looduse ilu ja kuningliku ajalooga piirkond, nagu nad ise reklaamivad.) Siin on 1233. aastal ehitatud kiriku varemed ning võõrastemaja. Veidi põhjas on Lumphanani küla, kus väidetavalt tapeti Macbeth. Lumphananis on piirkonna üks vanimaid kindlustuse muldvalle, muldvall ja kaitsekraav on kõik, mis on järel 12. sajandil ehitatud lossist.

Kincardine O?Neilist 20 kilomeetrit edasi sõites jõuate Burn o?Vati. See on suur pudelikujuline auk, mille voolav vesi jääajal suurde kaljusse vormis. Augu diameeter on 20 meetrit, põhi täis liiva ja kruusa. Jää abil tekkisid ka siinsed järved Davan ja Kinord ? jää lihtsalt sulas pajakujulistesse aukudesse.

33 kilomeetrit Vatist on Kildrummy loss, enne seda jääb teele ka Glenbuchati loss. Selle ehitas 16. sajandil John Gordon, kes kirjutas kindluse edelavärava kohale kivisse ?Miski siin maa peal ei püsi peale kuulsuse?. Doni jõe ääres asuva Kildrummy ehitaja on tänini saladuses, maja aga oli Põhja-?otimaa üks olulisemaid kindluseid. 1306 varjas end seal ?otimaa kuningas Robert the Bruce ning loss piirati sisse. 1715 jäeti loss maha ning lagunenud on ta sestsaati, praegu on ehitis varemeis.

Alfordis, Kildrummyst 15 kilomeetri kaugusel, on Grampiani transpordimuuseum, kus nii hobuveokid, vanaautod, mootoriga kaherattalised, postiljoni ehitatud auruauto ning palju muud. Muuseume on Alfordis veelgi.

Monymusk, 14 kilomeetrit edasi asuv väike küla, pakub vaatamiseks 12. sajandist pärinevat normanni stiilis kirikut ning Augustinuse abikloostrit. Siit kuue kilomeetri kaugusel on reisi viimane kindlus: Castle Fraser. Aberdeeni ümbruses on see ilusaim ja suurim loss. Michael Fraser alustas selle ehitamist 1575. aastal, valmis sai 1636. Suure halli rabav lihtsus ja paksud müürid rõhutavad möödunud sajandite atmosfääri. Lossis on tänini palju Fraseri perekonna portreid ja peeni 18.-19. sajandi vaipu, kardinaid ja voodikardinaid. Seal on ka pood, kus saab osta eksklusiivseid kingitusi.

Muidugi ei pea tingimata Aberdeeni losse vaatama. Lossipiirkondi on veel ? näiteks saare läänekaldal Argylli piirkond, kus losse samuti pea igal sammul, nii varemeis kui selliseid, kus sees elatakse.

Üks suurimaid ja ajalooliselt tähtsamaid ?otimaa lossidest on keset saart asuv Stirling Castle. Sel kindlusel ja kuninglikul paleel on osa olulisemates ?otimaa lahingutes, see on korduvalt maha lõhutud ja uuesti üles ehitatud ning erinevate valitsejate poolt veidi ümber kujundatud.

Üks turistide meelispaiku on Urquhart Castle ? uhkest kindlusest on järel vaid varemed, kuid magnetina mõjub tõik, et loss on kurikuulsa ja müstilise Loch Nessi põhjakaldal. Järvekoletisele on rajatud suur osa koha turundusest.

Viimasena, kuid mitte vähemtähtsana tuleb mainida ka Edinburghi kindlust, kust tegelikult ?otimaa tuuri alustama peaks ? see ju ?otimaa sümbol, rääkimas ?otimaa ajalugu..

Juulikuus ?otimaal käinud Annika peab maad huvitavaks ja ilusaks, kuid hoiatab heitliku ilma eest: kõik, mis taevas, võib muutuda tunniga.

Tallinnas elav Annika käis abikaasaga ?otimaad avastamas juulikuus. See on küll aasta kõige soojem aeg, kuid vihma võib ikkagi sadada. ?Võtke kõik riided kaasa,? hoiatab Annika sealse ilma eest, mida ei maksa iial usaldada ? päike vaheldub vihmaga kiiremini, kui aru saate.

Oma käel reisides maksab ?otimaa-reis umbes sama palju kui reisikorraldaja abil, kinnitab Annika, keda reisifirma alt vedas ? algul pidi sõit toimuma organiseeritult, kuid see jäi ära ning nii nad abikaasaga kahekesi seiklema läksid.

Annika otsis juba Eestis internetist välja marsruudid, kus bussituure tehakse, valis sobivad reisid ning broneeris kohad. Tõsi, vabu kohti võib bussides olla ka vahetult enne väljumist ? bussid käivad ringreisidel iga päev, hoolimata ilmast või sellest, et reisijaks vaid üks inimene. Seetõttu on võimalik alles kohapeal otsustada, missugust piirkonda vaatama sõita.

Bussis on loomulikult giid, kes reisiseltskonnale räägib, mis akendest näha. Giidiga on Annika sõnul nagu ilmaga ? iial ei või teada, missugune see on. Annika kolmel ühepäevasel reisil kohtas ta kolme erinevat giidi: perfektse Oxfordi inglise keelega, hea huumorisoone ja põhjalike teadmistega härrasmees; tugeva ?oti aktsendiga üliviisakas härrasmees, kes giidina oli väga hea, ainult jutust ei saanud harjumatu ?oti häälduse tõttu peaaegu midagi aru; ning meile hästi arusaadava inglise keelega naisterahvas, kes paraku ei tundnud kuigi hästi marsruuti, mida tutvustas.

Usaldada ei maksa ka liiklust ? vasakpoolsete reeglitega on raskem harjuda, kui te alguses ette kujutate. Seetõttu on autorent Briti saartel üsna riskantne ettevõtmine, hoolega tuleb ka jälgida, kummal pool teed te peatuses bussi ootate või kuhupoole vaatate, kui üle sõidutee hakkate minema.

Hinnad on seal kõrgemad kui Eestis, pubist alla kahe naela naljalt õllepinti osta ei saa. Loomulikult saab reisikulusid reguleerida sellega, kus söömas käia ? burgeri saab kõikjal kordi või kümneid kordi odavamalt kui restoranilõuna. Annika sõnul maksis tema õhtusöök kahele veinipudeliga erinevates restoranides 25?40 naela. Ööbimispaika ei pea tingimata Eestist broneerima ? peaaegu alati võib midagi leida ka kohapealt, olenevalt nõudlikkuse astmest. ?otimaale võib Annika sõnul minna igal aastaajal: kevadel on ilus, talvekülmad on nullilähedased, sügiseti on mäenõlvad õitsvast kanarbikust lillad ning suvel on soojem kui muul aastaajal. Vihmasajuga arvestage igal juhul, millal sinna ka ei satuks.