Investeering inimesesse

Olen end viimasel kuul tundnud kutsumata külalisena 7 protsenti tähistavate ettevõtjate peol. Teise kvartali majanduskasv on positiivne märk, kuid usun, et suudame enamat. Õigemini: peame suutma. Ka ajakirjanduses ilmunud arvutused näitavad, et 6protsendise majanduskasvuga on eestlaste elatustase ka 15 aasta pärast veerandi võrra madalam Euroopa keskmisest, ometi tahame juba täna eurooplase moodi kulutada ja ka avalikke teenuseid tarbida.

90ndate üleminekuperiood on lõppemas, oleme edukalt üle läinud turumajandusse. Ühtlasi ei ole enam jäänud suurt midagi erastada. Eesti riigi rahvuslikud eesmärgid on olnud Euroopa Liit ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Milline on meie areng järgmisel kümnel, kahekümnel aastal? Sellele ei ole täna pakutud ammendavat vastust. See puudutab Eesti rahvuslikke huve, ühiselt aktsepteeritud ja mõistetavat eesmärgipüstitust, eelkõige aga visiooni uuest arengumudelist.

Millised on meie valikud? Meie areng võib hääbuda, kui me ei muutu. Me ei saa minna üle nn ümberjagamismudelile, mis lapiks viimase 11 aastaga tekkinud sotsiaalseid lõhesid, sest meil pole eriti, mida ümber jagada. Eesmärgiks, mis tagaks kiire arengu jätku, majanduskasvu, eesti rahva jätkusuutlikkuse ja välistaks Eesti marginaliseerumise odava tööjõuga allhangete teostajaks, peab seadma ülemineku innovaatilisele arengumudelile. Innovaatilisusega saame luua lisaväärtust.

Algab see kõik investeeringutest inimestesse. Raha, mis on üleminekuperioodil Eestisse voolanud, läks valdavalt seadmetesse, hoonetesse. Investeeringute seniste suunitluste karikatuuriks on seadus, mis vabastab ettevõtete investeeringud ?tsementi? tulumaksust, kuid maksustab investeeringud inimkapitali.

Investeering inimestesse tähendab eelkõige investeeringut haridusse. Eesti senine hariduspoliitika on samuti piirdunud majadega, olgu selleks või haridusministeeriumi kolimine ühelt aadressilt teisele. Sisulist muutust, arengut ei toimunud. Eesti on seni näinud ainsa hariduse kvaliteedi tõstmise vahendina koolimajade remontimist. Loomulikult on see õpikeskkonna seisukohalt vajalik. Unustame, et remontima peab ka sisu ? see on paljudele tundunud ilmselt liiga suure väljakutsena.

Pean vältimatuks muutusi kutsehariduses. Olukord, kus kümnendik kutsekeskkoolide lõpetanuist registreerib end kohe töötuks, on absurdne. Riik ei saa raisata inimeste andeid ja aega, õpetades neile oskusi, millega elus midagi ette võtta ei ole. Sama mure kummitab riiklikke tellimusi kõrghariduses. Valitsuse koolitustellimus on noore inimese jaoks signaal; sellega mõjutame inimeste edasist elu ja selle signaali mõjude eest peab vastutama. Kui oleme veendunud, et viie aasta pärast saavad kõik tänavu juurat või rahvusvahelist ärijuhtimist õppima asunud sajad inimesed haridust rakendada, olgu nii. Oleksin ettevaatlikum. Kindlasti tuleb senisest enam välja õpetada insenere. Kindlasti peaks õppekavades olema ametiõpe, mis valmistaks inimesi ette selleks, millega tal töökohal kokku puutuda tuleb.

Nii kutsehariduses kui ka kõrghariduse koolitustellimuse koostamisel peavad ettevõtjad saama sõna sekka öelda. Ettevõtjatel peab olema oma roll tööjõu harimisel.

Loomulikult ei tohi ega saa vastutus lasuda ainult erasektori õlgadel. Valitsus peab võtma aktiivsema rolli hariduse muutmisel tänastele nõuetele vastavaks ja lähenemine peab olema lapsekesksem kui täna. Tähelepanu tuleb pöörata alusharidusele. Koolieelses eas areneb laps kõige kiiremini ja ses eas omandatakse esimesed võimed edasiseks, kogu elu kestvaks õppimiseks. Kogu põhihariduse lõikes peab igal lapsel olema arenguplaan, mis seotaks kutsenõustamisega. Õpetajad ei tohi keskenduda hinnetele, vaid lapse arengule. Selleks peab häid õpetajaid tänasest paremini motiveerima.

Need on väikesed sammud, detailid tervikvaatest. Ehk olen liiga pessimistlik tänase olukorra kirjeldamisel ? annaks jumal. Aga 7 kõrval ei maksa tähelepanuta jätta 37-t. Eesti tööjõu efektiivsus on 37 Euroopa keskmisest ? sellele, mille täna teevad ära 250 000 eurooplast, kulub kõigi Eesti 700 000 tööinimese jõud. See number peab muutuma, siis muutub veelgi rõõmsamaks rahvusliku kogutoodangu kasv.

Majanduskasvu tagab haritud rahvas. Iirimaa ja Soome näitasid, et see võib avaldada ka kohest mõju ja peaks seepärast sobima Eesti poliitikale, mis tegeleb pigem tänase päeva muredega kui homsete võimalustega. Res Publica peab oluliseks pikemat ja terviklikku perspektiivi. Niisuguses perspektiivis näen, et haritud rahvas tagab tõhusa majanduse. Ja tõhus majandus omakorda tagab haritud rahva jätkumise.