Tänase TOPi kolme esimese edulood näitavad, et edukalt saab äri teha ka välismaal. Samas on neil ühine suur probleem: ettevõtete arengut pidurdab tööjõupuudus.

Tegu ei ole lihtsa tööjõu puudusega, sest tööotsijaid on Eestis piisavalt, vaid eelkõige kvalifitseeritud tööjõu puudusega.

Selle teema mainimine võtab ohkama ka edukaima firmajuhi. Tihtipeale ei jää arenguplaanid pidama mitte investeeringute puudumise taha, vaid pole sobivat tööjõudu rajatavatesse tehastesse. Nii näiteks otsib Fleming praegu oma tehasesse nelja õmblejat, kuid siiani on õnnestunud leida vaid üks. Seda hoolimata asjaolust, et palgad on ettevõttes Eesti keskmisest oluliselt kõrgemad.

Mööblitootjate TOPis teise koha saavutanud ASi Krisling ühe omaniku Peeter Valneri sõnul on kvalifitseeritud tööjõud endale juba töökoha leidnud ega soovi seda vahetada. Töökohti vahetavad vaid üksikud, kuid nende puhul on tihti probleemiks liiga suur kirg alkoholi vastu.

Valitsuses palju kõneainet leidnud haridusreform, mis peaks väärtustama ka ametikoolide poolt antavat haridust, pole siiani märgatavat tulemust andnud. Jätkuvalt pakub noortele suuremat huvi akadeemiline kõrgharidus, mitte võimalus teostada ennast läbi praktilise töö.

Nii mitmedki ettevõtted ei oota enam riigipoolset lahendust, vaid on asunud ise tegutsema, koolitades endale sobivat tööjõudu. Samas näitab see selgelt riigipoolset tegematajätmist.

Ühe radikaalseima variandina probleemi lahendamiseks pakub ASi Fleming tegevdirektor Arho Anttila välja võimalust, et riik peaks muutma oma immigratsioonipoliitikat. Sellisel juhul saaks puuduvat tööjõudu tuua sisse väljastpoolt Eestit. Samas on jutud immigratsioonipoliitikast olnud selge punane rätik igale valitsusele.

Selge on aga see, et midagi tuleb kindlasti muuta, sest vastasel juhul saab tööjõupuudus olema takistuseks siinse ettevõtluse arengule. Sellisel juhul ei ole kaotajaks mitte ainult Eesti mööblitööstus, vaid ka kogu Eesti majandus tervikuna.